Õunapomm martsipaniga

Kõrvitsale vahepeale midagi õunast. Kui aus olla, siis kõrvitsast hakkab juba (ainult kaks päeva hiljem..) kõrini saama. Aga õunu on ka palju ootamas ja õunad on toredad. Täna otsustasin teha ühe lihtsa magustoidu. Inspiratsiooni sain oma emalt, kes rääkis mingist sarnasest magustoidust, mida tema valmistas. Teine inspiratsiooniallikas oli martsipanikreem, mille eile makroonide vahele panemiseks valmistasin, mis aga alles jäi, sest makroonid läksid untsu...


Vaja läheb:
terveid õunu
martsipani
kohvikoort
vanilliekstrakti/rummi/viskit vms
suhkrut-kaneeli

1. Pane martsipan kõrgesse anumasse, lisa sellele natuke kohvikoort ja endale meeldivat alkoholi. Mina kasutasin vanilliekstrakti, mille ma ise viskist tegin. Mikserda, kuni valmib ühtlane kreem.

2. Tühjenda õunad seest ja lõika äärtest mõnest kohast koort maha (et suhkur-kaneel külge hakkaks).

3. Rulli õunu suhkru-kaneelisegus ja täida siis seest martsipanikreemiga.

4. Küpseta 180 kraadi juures nii kaua, kuni õunad on pehmed ja martsipan üle ääre keenud (või kuni paistab, et võiks valmis olla).

Söö soojalt koos vaniljejäätisega.

Kõrvitsasupp

Kõrvitsamoosi update: maitsesin moosi täna, kui ta oli ööpäev külmkapis olnud, ja tõsiselt superhea moos on! Nii lahe.

Täna aga tegin kõrvitsasuppi. Täitsa huvitav ja hea tuli välja. Järgisin seda nami-nami retsepti, aga lisasin ka paar õuna sinna sisse (neid on mul samuti külluslikult). Ups, nüüd vaatasin retsepti uuesti ning sibula ja küüslaugu unustasin supi sisse panna! Sedapsi siis. Ei tundnud samas puudust ka neist, Marko ütles lausa, et vürtsine supp oli, seega mu arust oli kõike parasjagu. Julgen soovitada.

Kõrvitsamoos

Eile proovisin kõrvitsakotlette, need ei olnud kuigi head. Otseselt mitte halvad (sõin peaaegu kõik ikka ära), aga uuesti enam ei tee. Siis tegin veel Markole ahjus kõrvitsat sinihallitusjuustuga. See maitses talle väga ja täna läheb ilmselt kordamisele. Pildistan siis üles ka ja jagan seda hirmkeerukat retsepti.

Aga eile keetsin ka kõrvitsamoosi. Retsepti sain nami-namist, aga muutsin seda veidi. Kerge probleem on mul sellega, et mul ei ole toidukaalu ja seega ma ei saa siia retsepti ilusti kirja panna ka. Aga kaalusime algul kogu kõrvitsa ära ja siis umbes arvestasin ja mulle tundus, et panin potti vähemalt kilo kõrvitsat, kui mitte rohkem. Õunu panin 6 tükki, siis lisasin sinna veel ühe porgandi, mis mul käepärast oli ja suht suure tüki ingverit. Sidrunikoort ja -mahla. Üldiselt ikka järgisin nami-nami retsepti. Keetma pidin tükk aega, kõrvits ei läinud pehmeks, porgand samamoodi. Lõpuks püreestasin porgandi koos inveriga ja mõned kõrvitsatükid jäid ka sisse. Ongi mõnusam. Suhkrut panin ainult pool pakki ehk 500 grammi, tundus, et siis küll juba aitas.

Ilus kollane moos tuli:) Ja pildilt saab näha kõrvitsaseemneid, mis kuivatamiseks välja noppisin. Ise ka ei usu, mis perenaine minust saamas on.

Projekt KÕRVITS

Sain nädalavahetusel suure kõrvitsa. Olen teinud uurimistööd, mida kõrvitsast teha saab ja projekt alaku!

Kõige pealt kõrvits seisis aknalaual paar päeva, kena kaunistus ju teine. Siis eile võtsin end kätte ja alustasin. Puhastasin kõrvitsa ära ja tegin esimesed road. Aga seda va toorainet kulub nii vähe!

Kana toorjuustu ja spinatiga

Ei tahaks päris nii öelda, aga see on teine retsept, mille ma ise nagu välja mõtlesin. Nagu selle pärast, et see pole midagi meeletult originaalset ja ilmselt tegelikult ongi seda varem kuskil tehtud ka. Mul lihtsalt tuli see mõte mingi päev pähe ja nüüd teostasin. Läks õnneks! Väga maitsev, suhteliselt lihtne ja seega kindlasti teen millalgi veel. Inspiratsiooni sain Kiievi kotletist ja spinati-ricottavormist, mida kunagi tegin. Iseenesest midagi keerulist ei ole, ainuke asi on see, et mu kanarullid tulid tohutusuured:)

* 2 kanafileed
* 1/2 pakki maitserohelisega toorjuustu
* 1 muna
* värsket beebispinatit
* soola-pipart
* võid
* tex mex paneeringut
* oliiviõli natuke

Panin kanafileed ükshaaval toidukile vahele ja haamerdasin õhukeseks. See protsess muutis kanafilee umbes 3-4 korda suuremaks.
Kausis segasin kokku toorjuustu, väiksemateks tükkideks rebitud beebispinati, muna ja maitsestasin soola-pipraga.
Määrisin täidise kanafileele (mis oli endiselt kile peal), ühest äärest jätsin umbes 3 cm vabaks. Teise äärde, kust ma ka keerama hakkasin, panin võid, sellise pikliku õhema tüki. Keerasin kana kilega aidates rulli, mässisin selle kile sisse tagasi ja panin külmkappi seisma, et ta veidi tahkuks. Kordasin sama teise fileega.
Enne küpsetamist segasin pool pakki paneeringut õliga ja mätsisin kanarullile ümber. Kasutasin vaid poole paki jagu paneeringut, et see maitse ei hakkaks domineerima.
Küpsetasin 200 kraadi juures pöördõhuga programmiga u 20 minutit.
Tulemuseks oli mahlane ja maitsev kanakotlett.

Puravikud toorjuustus

Sügis jätkub täie hooga, eile käisin teisel seenetiirul. Sel korral otsustasime end varem üles ajada, et võita muid agaraid seenelisi. Muidugi ei ärganud me supervara ja metsa jõudes oli seal juba üks auto ees. Aga mis siis, mets ju suur ja lai.
Pean ausalt tunnistama, et kella üheksaks autos valmis olemine oli mu jaoks siiski natuke keeruline ja vajasin äratuskella abi. Algul, kui kell tirisema hakkas, ei saanud ma aru mis-kes-kus, aga kui meelde tuli, et hakkan seenele minema, ärkasin hea meelega üles ja panin end riidesse. Eelmisest korrast õppust võttes riietusin seekord liibuvamalt ja mütsi panin ka pähe - et ükski sitikas ei pääseks mulle krae vahele või juustesse. Võin õnnelikult tõdeda, et mu abinõud osutusid kasulikuks. Aga eile kohtasime lisaks sitikatele ja loomapabulatele veel ühte tegelast (vt pilti).

Seentest rääkides, siis saagiks sain jälle männiriisikaid, mille järele ma ka läksin ja lisaks veel puravikke. Seekord lihtsalt satus mu teele nii mitu puravikku, et oleks olnud patt jätta need korjamata. Osad olid ussitanud, aga arvestades seda, et ma olen nagunii meil ainus, kes seeni sööb, siis sain täitsa korraliku portsu. Männiriisikad marineerisin jälle tavapäraselt, puravike osas oli algul segadus, sest ma pole neid varem kunagi korjanud ega söönud. Korraks mõtlesin soolamise peale, aga siis otsustasin ikkagi praadimise kasuks. Retsepti leidsin kuskilt internetist, aga ma ei mäleta enam kust:( lugesin nii palju erinevaid võimalusi, et see läks pärast kaduma. Aga kirjutan siia siiski üles, kuidas ma puravikke valmistasin.

Esiteks hoidsin ma seeni ööpäeva külmkapis, sest ma eile neid süüa ei tahtnud. Siis pesin seened ja panin paberrätile, et suurem vesi ära imbuks. Suurematelt seentelt võtsin svammi alt ära, väiksematel mitte. Lõikasin sobiva suurusega tükid, seene jalalt koorisin õhukeselt välimise kihi ära.

Soojendasin panni, panin sinna u 2 spl võid ja praadisin selles ühe väikese hakitud sibula klaasjaks, siis lisasin kaks hakitud küüslauguküünt ja neile järele kohe hakitud seened. Praadisin paar minutit, siis maitsestasin vähese soola ja pipraga. Võtsin panni kuumalt plaadilt ja panin sinna pool pakki maitserohelisega toorjuustu. See sulas mõnusalt puravike ümber ja moodustus selline seenekastme moodi asi. Jahutasin ja sõin. See oli maitsvam kui ma lootsin (aga mul ei ole ka seente osas tavaliselt väga suuri ootusi - mu arust on nad kõik suhteliselt sama maitsega... v.a muidugi marineeritud männiriisikad!).

Südamlik lugu ja (maitsev) koogikäkerdis

Ma loen täitsa palju ameerika blogisid ja mingi hetk hakkasid igale poole tekkima maapähklivõikoogid. Lugu oli selline, et ühel (toidu)blogi pidajast naisel suri mees väga äkitselt ära. Lihtsalt täitsa ootamatult ühel päeval see juhtuski. Ja ta kirjutas sellest oma blogisse ning palus, et kõik, kes tahavad teda kuidagi aidata, valmistaksid seda maapähklivõikooki, mis oli tema mehe lemmik ning jagaksid seda oma lähedastega.

Esimese hooga tundus see mulle eestlasena natuke liig - blogis kirjutada nii detailselt neist sündmustest ja oma valust ja läbielamistest. Meile oleks nagu sisse kodeeritud õpetus oma murega omaette hakkama saamisest. Ja püüd seda kiivalt varjata, kui midagi on valesti või oleks vaja abi. Siis ma natuke mõtlesin selle peale veel, arutasin asja isegi oma perega ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegelikult ei ole selles midagi imelikku ega veel vähem halba, kui ta on otsustanud oma rasket aega blogis kajastada.

Esiteks kirjutas ta blogisse ju nagunii igasugu asju oma elust ja nüüd lihtsalt jätkas samaga. Teiseks on see talle väga hea viis enda emotsioonide välja elamiseks, mingil määral teraapia. Ja kolmandaks annab see võimaluse teistel talle toeks olla ja teda aidata - erinevad blogid ja organisatsioonid hakkasid korraldama näiteks oksjoneid, et talle raha korjata, et ta edaspidi hakkama saaks ja seda sama maapähklivõikooki tegid sajad inimesed. Kas see pole mitte tore. Ma tunnen küll, et mul oleks aeg oma eestlase karbist väljapoole mõelda ja tunnistada, et tuleb käituda vastavalt oma sisetundele ja tema viis oma valuga hakkama saamiseks on tervitatav. Kes ei taha lugeda, see tegelikult ei pea seda üldse tegema. Eestlastel on ju ka ütlus "jagatud mure on pool muret" - usun, et see on tõesti tõsi.

PS. Ma ei taha siin mingit moraali lugeda, lihtsalt arutlen teema üle, mis pani mind mõtlema. Võib-olla ei ole asjad üldse nii, nagu mulle tundub.

Ühesõnaga, jõudsin mina ka lõpuks selle koogi valmistamiseni. Aga mulle maapähklivõi nii väga ei maitse ja seega tegin mõned muudatused. Kuigi kook eriti hästi välja ei kukkunud, jagan retsepti ikka. Maitse oli hea, vaid konsistents oli vale - kook ei hangunud ja vormi avades vajus laiali. Seda oleks võinud süüa kausist. Samas, arvestades koostisaineid, ega ma seda vist enam teist korda ei tee nagunii ... kondenspiim, tuhksuhkur JA Nutella - liig mis liig:) Aga seekord ma selle koogi valmistasin ja jagasin seda endale väga kallite inimestega, kes samuti pidid kahjuks just samal päeval puutuma kokku kurbade sündmustega. Elu juba on selline ja viimasel ajal olen päris palju sellistel teemadel nagu surm, lähedased, elu ja selle elamine, mõelnud. Huh, kui diip teema seekord, lähme retsepti juurde:)

via Whis Kid

225 g šokolaadiküpsiseid
50 g sulavõid
115 g hakitud šokolaadi või chip'e
30 g India pähkleid, tükeldatud
250 ml vahukoort
225 g toasooja toorjuustu
2,3 dl Nutelat
150 g tuhksuhkrut
1 purk kondenspiima
1 tl vanilliekstrakti
1 spl sidrunimahla

1. Purusta küpsised ja sega võiga, suru koogivürmi põhja.

2. Sulata šokolaad ja määri küpsistest põhjale, raputa peale purustatud pähklid. Pane koogipõhi külmkappi seisma.

3. Vahusta külm vahukoor külmas kausis ja pane see külmkappi seisma.

4. Sega toorjuust ja Nutella, vahusta umbes 5 minutit.

5. Jätkuvalt aeglaselt vahustades lisa tuhksuhkur ja seejärel kondenspiim. Siis vanilje ja sidrunimahl. Vahusta kuni segu on ühtlane.

6. Aeglaselt lusika või spaatliga segades lisa kolmandik vahukoorest. Siis teine kolmandik ja lõpuks viimane osa.

7. Pane segu põhjale ja hoia kooki külmkapis vähemalt 3 tundi enne söömist (samas mul oli ta külmkapis pea 24 tundi ja eriti kasu ei olnud).

Tervislikud pätsid "Veiko"

Joy the Baker tõttas jälle appi. Tegelikult mitte appi, sest häda ei olnudki, aga lihtsalt ei tahtnud teha järjekordselt midagi ülimalt suhkrust ja võist asja (mis, ärge saage valesti aru, on tegelikult alati hea kombinatsioon). Lihtsalt on kuidagi viimased nädalad kujunenud nii, et olen söönud palju magusat ja palju saiatooteid jne ja nüüd on tunne, et võiks tagasi tõmmata ja menüü jälle tasakaalustada. Selle pärast oligi nii hea meel need pätsikesed leida. Ei grammigi suhkrut, ei grammigi võid. Jahu ka ainult natuke:) Okei, tegelikult muidugi kirssides on suhkrut sees, aga teisest küljest valisin sellised kirsid, milles vähemalt ei ole säilitusaineid. Ongi ainult kirss ja suhkur. Võrreldes nende teiste kuivatatud kirssidega, mida tavaliselt olen poes näinud, on need ostetud palju kuidagi ... mõistlikumad. Ei ole nii suhkrused, et hambad hakkavad süües valutama. Juba värvist oli seda näha - kirsid on loomulikumad, sellised tumepunased ja ka rohkem kokku kuivanud. Mitte sellised erkpunased ümarad suhkrupallid. Peale kuivatatud kirsside, millest sai nüüd nii pikk jutt kokku kirjutatud, on pätsikestes veel porgandit ja ingverit, kõrvitsa-, lina- ja päevalilleseemneid, mett, kookosõli ja kaerahelbeid ning kaneeli. Igasugu mõnusaid asju mu meelest. Ja maitse ei ole üldse mingi kuiv käkk, vaid tõeliselt mõnusad mahlased pätsikesed tulid välja. Muidugi on neis jahu ka, aga poole nisujahust asendasin ma kaerajahuga. Retsept siis selline (muutsin Joy the Bakeri retseptist mõned asjad):


kuivained:
2 dl jahu + 1,5 dl kaerajahu
2,5 dl vanakooli kaerahelbeid
3 spl seemneid (kasutasin "leiva segu")
1 tl kaneeli
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola

vedelam osa:
1,3 dl kookosõli (vedel)
1,3 dl mett
2,5 dl riivitud porgandit (u 2 porandit, riivisin jämeda riiviga)
1,2 dl hakitud kuivatatud kirsse
2 tl riivitud ingverit

Sega kausis kokku kuivained ja teises kausis kokku n-ö vedelamad ained. Mul on kodus selline paksem mesi ja sellega sai väga kenasti hakkama. Algul oli ta ühes tükis, aga kui juba porgandid ja muu kaussi sai, segunes kõik hästi ära. Ühesõnaga siis sega kokku omavahel kuivad ained vedelama seguga. Lase segul umbes 5 minutit seista (kaerahelbed ja muu imavad niiskust sisse ja segu muutub veidi paksemaks) ning siis tee pannile pätsid. Küpseta 180 kraadi juures 10 minutit (kasutasin pöördõhuga programmi). Üle ei maksa küpsetada, muidu jäävad äkki kuivad pätsid. Naudi kohe soojalt ja ka hiljem on head. Tõesti on ühed maitsvad pätsid ja nii lihtne valmistada!

Tali võib nüüd tulla

Jalutuskäik metsas oli hästi mõnus. Puude vahel olnud suurde ämblikuvõrku takerdumine (sest pilk oli ju koguaeg maas seeni otsimas) mitte nii mõnus. See, kui kodus väikeste vahedega neli ämblikku mu juuste vahelt välja ronis, ei olnud üldse mõnus! Järgmine kord kindlasti müts pähe. Aga ma sain kokku 10 purki kauneid maitsvaid männiriisikaid:) Okei, tegelikult üheksa ja pool ning tunnistan ausalt üles, et see aasta lisasin marinaadi päris hoolega porgandit ja sibulat, sest need on seente kõrval ka supermaitsvad. Läheks veel hea meelega metsa, aga purke pole rohkem (s.t tuleb neid leida).

1. Leotasin seeni 24 tundi (kuna eile oli tööpäev, siis tegelikult umbes 30 tundi) vett vahepeal mitu korda vahetades (5-10 korda umbes).
2. Kupatasin seeni 10 minutit ja pesin siis külma veega ära.
3. Valmistasin marinaadi: 1 l vee kohta 2 spl soola, 5 spl suhkrut, pipraterasid, paar loorberilehte. Kui vesi tõusis keema, lisasin porgandid ja keetsin neid veidi aega pehmemaks, siis sibulad ning äädikas (1 l vee kohta 2 spl). Siis seened ja keetsin kogu marinaadi u 5 minutit.
4. Panin seened purki, lasin jahtuda ja asetasin külmkappi.
5. Tali võib tulla!

Palju õnne sünnipäevaks, Johannes!

Pärnus ei või kunagi teada, mida parasjagu poest saada on ja mida ei ole... valmistasin Johannesele koogi sellistest käepärastest vahenditest. Tegelikult ta siuke kapp pole:)

Kohupiima rullbiskviit martsipaniga

Ma olen vist täielikus pimeduses elanud, sest mul polnud enne eilset õrna aimu, et biskviiditainas nii lihtne on! 4 muna, 4 spl jahu, 4spl suhkrut ja segu lihtsalt pannile valada ning valmis ta ongi. Sisuks panin kohupiimapastat ja maalt korjatud musti sõstraid. Peale rullisin martsipani. Biskviidiga juhtus küll selline lugu, et olein vähe ebausklik retseptis öeldud 8 minuti suhtes ja lasin tainal ahjus umbes pool tundi istuda. Tulemuseks suur ahjuplaadi suurune küpsis. Peale mõningat leotamist, tupsutamist, sõnade pealelugemist ja patsutamist õnnestus siiski suur küpsis kohupiimasegu ümber rulli keerata ja järgmisel hommikul oli kõik kenasti paika imbunud.

--
Kadri Tulev

Domino brownie, valge šokolaadi ja mustikatega kondenspiimajäätis

Nii et siin see siis ongi. See teine asi, mille jaoks mul külmutatud brownie't vaja läks. Idee tuleb I am baker'ilt. Asi oli väga lihtne ja mis siin salata, ka väga maitsev! Just nagu ma arvasin - natuke liig, aga samas üks väike kausitäis oli just õige kogus. Mulle meeldisid nii mustikad kui ka koogitükid ja kerge valge šokolaadi kõrvalmaitse. Mulle ei meeldi jäätise sees kõvad šokolaaditükid, selle pärast tegin ma valge šokolaadi ganache'i ja niristasin seda jäätisemasinasse, kui jäätis oli juba pea valmis. Siis need nired külmusid kenasti sinna vahele, aga jäid samas pehmeks. Siis segasin sisse mustikad ja brownie.

Jäätis:
500 ml vahukoort
1 purk kondenspiima

Vahusta vahukoor ja sega kondenspiimaga. Külmuta (saab edukalt ka ilma jäätisemasinata, loe algallikast).

Domino küpsistega brownie:
nami-namist.

Valge šokolaadi ganache:
Valget šokolaadi
Kohvikoort

Tükelda valge šokolaad ja pane kaussi. Kuumuta kohvikoor ja vala šokolaadile (vaja on umbes nii palju, et koor enamvähem kataks šokolaadi - 100 g šokolaadi kohta u 1 dl koort). Lase sel paar minutit seista ja siis sega läbi. Jahuta kuni ganache on sulle sobivas paksuses.

Midagi muud kui makroonid

Kuigi ma tegelikult tegin vahepeal veel makroone (valge šokolaadi ganache'i ja sidrunikreemi täidisega), ei hakanud ma seda eraldi postitusena siia kandma .. kõik oli liiga sarnane. Siis välimuselt, sest maitse neil üha paranes:)

Aga ennist tegin ühe Domino küpsistega brownie, selle Nami-Nami retsepti järgi. Need tükid, mis karbis on, need pistsin sügavkülma. Olen varem ka lugenud selle koogi külmutamisest, aga nüüd siis viimaks, kui Nami-Nami seda lausa FB-s soovitas (vaata, seal retsepti lõpus on ka sellest juttu), proovin ära. Tegelikult oli mul külmutatud brownie't vaja ühe teise asja jaoks ka ja siis see kõik langes kenasti kokku. Aga sellest mõni teine päev, sest ma pole seda teist asja veel teinudki üldse. Uu-uuu, kruvin põnevuse üles, jah. See pole eesmärk omaette, niisama siin vastu ööd kipub jutt looklema nõnda. Mõne päeva jooksul siis uus postitus, pinky swear. See tuleb hullumeelne vist, aga samas selliseid asju mulle teha meeldibki. Eks näis, kas keegi seda süüa ka tahab.. Mitte et see halb tuleks, võib-olla lihtsalt liig.

Vaniljemakroon šokolaadi ganache'iga

Tegin jällekord makroone, seekord küpsetasin neid pöördõhuga programmil täpselt 15 minutit ja oli väga paras aeg. Täidisena proovisin seekord šokolaadi ganache'i. See oli päris domineeriv, aga samas hea. Eriti hea oli sel konsistents:)

Makroonid:

3 munavalget
0,5 dl suhkrut
Vaniljekauna seemneid või vaniljepastat või -ekstrakti
110 g mandlijahu
3,8 dl tuhksuhkrut

Sega omavahel tuhksuhkur ja mandlijahu. Teises kausis vahusta munavalged vahtu, lisa vähehaaval suhkur ja vahusta kuni vaht on paks, kõva ja läikiv. Lisa vanilje. Sega kaks osa omavahel rahulikult kokku. Tee pannile tordipritsi abil makroonid. Lase neil kuivada umbes tund aega ja küpseta siis 150 C juures 15 minutit. Jahuta.

Šokolaadi ganache:

2 dl vahukoort
200–250 g šokolaadi (mul oli see pooltume küpsetusšokolaaditahvel, mida meil poodides müüakse, kasutasin sellest 3 tükki teises toidus ja ülejäänu läks ganache'i sisse).

Tükelda šokolaad väikesesse kaussi. Aja koor keema ja vala see šokolaadile. Lase paar minutit seista ja sega siis kõik läbi. Jahuta ja hoia siis segu seni külmkapis kuni see on paraja paksusega. Ja siis ongi aeg makroonid kokku panna.

Macaron update

Tegin uuesti makroone. Hea uudis on see, et mandlijahu on poodides tagasi - nii Stockmannis (võib-olla oli tegelikult enne ka, aga ma ei osanud sealt riiulilt otsida:P) ja ka Kaubamajas. Teine hea uudis on see, et ma tegin seekord palju väiksemad macaroonid. Ja kolmas hea uudis on see, et mõtlesin välja maitsva kreemi maitse - piparmündi. Segasingi toorjuustukreemi sisse värske piparmündi tükikesi, panin ka veidi rohkem tuhksuhkrut, et kreem oleks paraja paksusega. Aga sellega head uudised piirduvadki.
Halvasti läks see, et küpsetasin macaroonikesi natuke liiga kaua. Arvan, et 15 minutit on just see õige aeg, kui kaua neid peaks küpsetama (mina lasin neil ahjus olla 18 minutit). Ja siis olid mul kodus mõned maasikad ja otsustasin ka maasikatükke piparmündikreemi sisse segada. Idee oli ju hea, aga kreem muutus liiga vedelaks ja rikkus asja suht ära. Järgmine kord paremini!

Sünnipäevatort

Juustukook, peal on tarretatud purustatud maasikatest kate, kaunistused valge šokolaadiga.

Makroonid porgandiga - esimene katsetus

Makroonid (macarons) maitsevad mulle väga - nii need, mida saab Bonaparte'ist kui ka Prantsusmaa kandis proovitud. Taaskord on nii, et mõelnud nende valmistamisest olen kaua, aga tegudeni jõudsin alles eile. Jälle tundus, et ettevõtmine on suur ja raske, aga tegelikkuses on koostisaineid üsna vähe ja protsess iseenesest lihtne. Siiski ei tulnud mu esimesed makroonid välja päris sellised nagu plaanitud.
Esimene raskus algas sellest, et ma ei leidnud kuskilt purustatud mandleid. Tavaliselt olen seda saanud osta Kaubamaja toidupoes, aga seekord ei olnud toodet ei Kaupsis, Selveris ega Stockmannis. Blender on meil katki ja seega sündis mandlijahu Marko ja minu (ja lihahaamri) koostöös. Algul tundus, et jahu ei ole piisavalt peene, aga samas need pähklitükid on mõnusad.
Teiseks arvan, et mu makroonid on liiga suured, aga see on kõige kergem asi muuta. Kolmandaks on kreem natuke vedel - toasoojas muutub voolavaks ja neljandaks oli küpsetamine natuke komplitseeritud. Soovitan kindlasti kasutada pöördõhuga küpsetusprogrammi, ise järgmine kord teen ka seda. Muidu jäid mu makroonid ettenähtud küpsetusajaga pooltooreks (küpsetasin kauem kuni lõpuks olid valmis).
Aga, mis peamine, maitse on hea!:)
Kui mu oskused paranevad, saan hakata tegema disainiga makroone.

Retsept (via raspberri cupcakes)

Makroonid:
* 3 munavalget (mitte värsked on parim)
* 110 g mandiljahu/purustatud mandleid (mul oli 100 g pakk)
* 3,8 dl tuhksuhkrut
* 0,5 dl suhkrut

Vahusta munavalged vahtu, lisa suhkur ja vahusta kuni vaht on läikiv ja kõva. Teises kausis sega omavahel mandlijahu ja tuhksuhkur (soovi korral ka toiduvärv) ning lisa sinna siis munavalgevaht.

Pane tainas (näiteks tordipritsi abil) pannile ja lase sel umbes tund seista ja kuivada. Siis küpseta u 150 kraadi juures 15–18 minutit (pöördõhuga programmiga). Jahuta.

Porganidikreem:
* 100 g toorjuustu
* 3,5 dl tuhksuhkrut

* 1 keskmine porgand
* maitse järgi natuke kaneeli

Riivi porgand peenikeselt ja prae/kuumuta keskmisel kuumusel vähese võiga u 15 minutit. Jahuta.
Vahusta toorjuust, lisa tuhksuhkur ja vahusta läbi.
Lisa porgand ja kaneel ning sega läbi.


Pane jahtunud makroonid kokku ja naudi. Kuna mu kreem oli vedelamapoolne, siis hoidsin makroone öösel lausa sügavkülmas. Edu igatahes ja ma proovin varsti kindlasti jälle.

Mmmmuffinid

Eile tuli hoog peale ja tegin juba tükk aega tagasi Joy the Bakeri juures nähtud muffinid valmis. Tundus suur ettevõtmine, aga tegelikult ei olnud isegi vaja poest midagi väga erilist osta ja arvestades seda, et alles kuskil kella 21 ajal alustasin, sain ka üpris vara valmis. Aega läks kokku umbes paar tundi.

Muffinid ise on siuksed lihtsad ning tulevad tihedad ja kleepuvad (mitte halvas mõttes), taignapall on muidugi geniaalne lisand, sest Ben & Jerry jäätis on mul juba 10 aastat lemmik olnud - alates ajast, kui seda esimest korda proovisin (muidugi enne oli asjal ka eksootika maitse juures, nüüd, kui seda kodupoest osta saab, ei olegi isu enam nii suur..). Ja vahukommiglasuur peal on eriti kipa. Ma ei olnud seda varem teinud, aga olin eile täitsa vaimustuses kui lahedalt see välja tuli. Ühesõnaga siis tuleb nagu kolm eraldi asja valmis teha ja siis kõik kokku panna. Mulle väga meeldis nende muffinite kallal toimetada ja maitsevad ka head. Natuke tegelikult kartsin ka, et ikkagi taignapall on sees - mulle on alati igasugune tainas väga hästi peale läinud, aga mida teised eestlased võivad arvata.. kokku tuli 24 muffinit ja seega kindlasti saab mõni teine eestlane neid ka süüa!

Muffinid:
* 5,3 dl jahu
* 4,7 dl suhkrut
* 2,4 dl kakaod
* 2 tl küpsetuspulbrit
* 0,5 tl soola
* 1 tl vanilliekstrakti

* 1,8 dl õli
* 2 tl äädikat
* 4,7 dl külma vett

Taignapallid:
* 110 g toasooja võid
* 2,5 dl jahu
* 0,5 tl küpsetuspulbrit
* 0,75 tl soola
* 1,2 dl fariinisuhkrut
* 0,7 dl suhkrut
* 1 tl vanilliekstrakti
* 2–3 spl jogurtit (mul oli metsmaasika oma)
* 2,4 dl šokolaaditükke (mul oli 1 pakk)

Vahukommiglasuur:
* 4 munavalget
* 3,5 dl suhkrut
* 1,2 dl heledat suhkrusiirupit
* soola
* 2 tl vanilliekstrakti

Soojenda ahi 180 C juures ja pane muffinivormid valmis.
Muffinite jaoks pane kokku kõik kuivained. Teises anumas sega kokku õli, vesi, vanilliekstrakt ja äädikas. Lisa vedelad ained kuivade sekka ja sega kõik läbi täpselt nii palju, et segu oleks tükkideta. Üle segada ei tohiks. Vala tainas vormidesse ja küpseta umbes 20 minutit. Jahuta muffinid maha.

Taignapallideks vahusta toasoe või suhkrutega heledaks ja kohevaks. Lisa jogurt ja vanilliekstrakt. Seejärel sega sisse kõik kuivained ja lõpuks šokolaaditükid. Vormi taignast 24 palli. Mina hoidsin enne tainast natuke külmkapis. Valmis pallikesed panin aga üldse sügavkülma, kus need üsna kiiresti kõvaks ja tugevaks muutusid.

Vahukommiglasuuri jaoks pane suurema potiga kuumenema umbes 3 cm jagu vett, lase sel aurama minna. Kuumakindlas kausis sega kokku munavalged, suhkur, suhkrusiirup ja sool. Kuumuta segu vee kohal umbes 5 minutit pidevalt segades. Ära lase munal küpsema hakata! Siis vahusta segu kiireima kiiruse peal umbes 5 minutit kuni vaht on tugev, läikiv ja kohev (ja paistab välja eriti njammi! ja nagu sulatatud vahukommid, kui oled neid kunagi sulatanud. Mina olen).

Lõika muffinitele keskele auguke sisse, aseta sinna taignapall ja lase tordipritsiga (kui sul on, kui ei, siis võib kasutada kilekotti või kasvõi lusikat) glasuur ilusti taignapalli ümber. Küpseta muffineid ahjus grilli all, aga ole väga ettevaatlik, sest see käib kiiresti! Nii minuti jagu läheb umbes aega, et glasuur oleks pealt ilusti pruunistunud, vahepeal võib tekkida vajadus pann ümber keerata.

Valmis ongi - ilusad, eks?

Liisi + part = love

Ma pole vist kunagi ühtegi postitust kirjutades enda üle nii uhke olnud! Ma mõtlesin ise toidule retsepti välja! Okei, ma ei saa väita, et sellist retsepti pole keegi teine varem välja mõelnud, aga samas ma ka ei tea, et keegi oleks seda teinud. Ma olen pardi valmistamisest mitu kuud juba mõelnud ja erinevaid retsepte lugenud, aga tegudele jõudsin alles täna. Tegelikult natuke ka eelmine reede, kui me Vanaemu juures tubast grillpidu pidasime ja mina võtsin kaasa pardiliha. Emu valmistas seda miskises rabarbarisegus (ootan retsepti;)), mis oli väga maitsev. Nii saingi ka mina julgustust ja ostsin täna endale poest kaks pardifileed.
Ma arvestasin ka sellega, et toit võib täiesti sassi minna, aga sisetunne ütles, et suurema tõenäosusega ikka õnnestub. Lisaks sellele, et mul on enda pärast nii hea meel, et ise midagi välja mõtlesin, on mul veel eriti suur rõõm selle üle, et tegu on soolase roaga. Marko ju alati räägib mulle, et ma võiksin rohkem soolast valmistada. Ma ei saa midagi parata, et küpsetised ja koogid mind rohkem inspireerivad.. Aga oma igavese lemmiku – pardi, mida varem vaid Hiina restoranis nautisin – valmistamine oli pea sama kutsuv:)

Minu retsepti kuulusid (kogused on ligikaudu, sest ma tegelikult ei mõõtnud):
2 pardifileed
3/4 pakki külmutatud kirsse (oleks võinud vabalt kogu pakki kasutada)
3 kuhjaga spl fariinisuhkrut
1/2 dl valget veiniäädikat
4 värsket tüümiani vart
soola-pipart

Panin kirsid, suhkru, veiniäädika ja tüümiani potti ja keetsin läbi. Pardile lõikasin naha poole sügavad siilud sisse ja määrisin liha soolaga sisse. Praadisin naha poolt kuumal pannil mitu minutit, kuni rasv hakkas sulama ja nahk oli pruun ja krõbe. Samal ajal purustasin teisele poole pipart. Siis panin lihatükid vorminõusse ja valasin kirsikastme peale. Küpsetasin ahjus 200 kraadi juures umbes 8–10 minutit. Tegelikult enne küpsetasin 10 minutit hõbepaberiga kaetult, aga see jättis liha täitsa tooreks ja seepärast ärge seda tähele pange. Siis küpsetasin parti uuesti 8 minutit ilma hõbepaberita (pöördõhuga programmiga) ja liha sai mõnusalt pehme ja hea.

Tõesti maitsev ja ka äärmiselt lihtne ja kiire roog:) Täna võin endaga rahul olla.

Küpsisemaania

Olen nüüd tükk aega juba jälginud paari küpsise tegemise blogi – naised, kes peamiselt dekoreerivadki küpsiseid. Näiteks see ja see (ärge minu omi neis blogides olevatega võrrelge palun, ma alles esimest korda proovisin:)).
See jälgimine ja imetlemine on tore, aga tekitab vastupandamatu soovi ise ka nii ilusaid asju valmistada. Muidugi esimese korraga nii kenad asjad välja ei tule, aga eks näis, kuidas need maitselt peale lähevad – kas viitsin veel teha.

Üleeile küpsetasin valmis tavalised suhkruküpsised (sugar cookies) ja eile pärast Jamiroquai kontserti asusin neid kaunistama. Kui mingit konkreetset mõtet ei ole, on natuke raske. Mul on nii alati olnud, et improvisatsioon ei tule nii hästi välja kui näiteks mingid ette planeeritud asjad. Aga siuksed nad siis on. Väga olulist rolli mängib glasuuri paksus/vedelus, eks seda peab harjutamise käigus veel timmima. Jälle tõdesin, et tahaks minna imedemaale Ameerikasse, et sealt kõikvõimalikke kokandustarbeid endale soetada. Aga samas, saan hakkama ka nendega, mis siin on. Seekord sain tordipritsiks miskid tegelikult korstende ehitamiseks mõeldud torbikud, millega oli hästi mugav toimetada. Eks peab siis maitset ka proovima (öösel pool 3 ei olnud küll isu mekkida, pealegi oli glasuur veel ju täitsa vedel) ja siis saab küpsiste kaunistamise edasise saatuse otsustada.

 Tegelikult on pildid tehtud ka hommikul, kui glasuur oli veel pehme. Loodan, et õhtul koju jõudes on nad valmis.