Õunapomm martsipaniga

Kõrvitsale vahepeale midagi õunast. Kui aus olla, siis kõrvitsast hakkab juba (ainult kaks päeva hiljem..) kõrini saama. Aga õunu on ka palju ootamas ja õunad on toredad. Täna otsustasin teha ühe lihtsa magustoidu. Inspiratsiooni sain oma emalt, kes rääkis mingist sarnasest magustoidust, mida tema valmistas. Teine inspiratsiooniallikas oli martsipanikreem, mille eile makroonide vahele panemiseks valmistasin, mis aga alles jäi, sest makroonid läksid untsu...


Vaja läheb:
terveid õunu
martsipani
kohvikoort
vanilliekstrakti/rummi/viskit vms
suhkrut-kaneeli

1. Pane martsipan kõrgesse anumasse, lisa sellele natuke kohvikoort ja endale meeldivat alkoholi. Mina kasutasin vanilliekstrakti, mille ma ise viskist tegin. Mikserda, kuni valmib ühtlane kreem.

2. Tühjenda õunad seest ja lõika äärtest mõnest kohast koort maha (et suhkur-kaneel külge hakkaks).

3. Rulli õunu suhkru-kaneelisegus ja täida siis seest martsipanikreemiga.

4. Küpseta 180 kraadi juures nii kaua, kuni õunad on pehmed ja martsipan üle ääre keenud (või kuni paistab, et võiks valmis olla).

Söö soojalt koos vaniljejäätisega.

Kõrvitsasupp

Kõrvitsamoosi update: maitsesin moosi täna, kui ta oli ööpäev külmkapis olnud, ja tõsiselt superhea moos on! Nii lahe.

Täna aga tegin kõrvitsasuppi. Täitsa huvitav ja hea tuli välja. Järgisin seda nami-nami retsepti, aga lisasin ka paar õuna sinna sisse (neid on mul samuti külluslikult). Ups, nüüd vaatasin retsepti uuesti ning sibula ja küüslaugu unustasin supi sisse panna! Sedapsi siis. Ei tundnud samas puudust ka neist, Marko ütles lausa, et vürtsine supp oli, seega mu arust oli kõike parasjagu. Julgen soovitada.

Kõrvitsamoos

Eile proovisin kõrvitsakotlette, need ei olnud kuigi head. Otseselt mitte halvad (sõin peaaegu kõik ikka ära), aga uuesti enam ei tee. Siis tegin veel Markole ahjus kõrvitsat sinihallitusjuustuga. See maitses talle väga ja täna läheb ilmselt kordamisele. Pildistan siis üles ka ja jagan seda hirmkeerukat retsepti.

Aga eile keetsin ka kõrvitsamoosi. Retsepti sain nami-namist, aga muutsin seda veidi. Kerge probleem on mul sellega, et mul ei ole toidukaalu ja seega ma ei saa siia retsepti ilusti kirja panna ka. Aga kaalusime algul kogu kõrvitsa ära ja siis umbes arvestasin ja mulle tundus, et panin potti vähemalt kilo kõrvitsat, kui mitte rohkem. Õunu panin 6 tükki, siis lisasin sinna veel ühe porgandi, mis mul käepärast oli ja suht suure tüki ingverit. Sidrunikoort ja -mahla. Üldiselt ikka järgisin nami-nami retsepti. Keetma pidin tükk aega, kõrvits ei läinud pehmeks, porgand samamoodi. Lõpuks püreestasin porgandi koos inveriga ja mõned kõrvitsatükid jäid ka sisse. Ongi mõnusam. Suhkrut panin ainult pool pakki ehk 500 grammi, tundus, et siis küll juba aitas.

Ilus kollane moos tuli:) Ja pildilt saab näha kõrvitsaseemneid, mis kuivatamiseks välja noppisin. Ise ka ei usu, mis perenaine minust saamas on.

Projekt KÕRVITS

Sain nädalavahetusel suure kõrvitsa. Olen teinud uurimistööd, mida kõrvitsast teha saab ja projekt alaku!

Kõige pealt kõrvits seisis aknalaual paar päeva, kena kaunistus ju teine. Siis eile võtsin end kätte ja alustasin. Puhastasin kõrvitsa ära ja tegin esimesed road. Aga seda va toorainet kulub nii vähe!

Kana toorjuustu ja spinatiga

Ei tahaks päris nii öelda, aga see on teine retsept, mille ma ise nagu välja mõtlesin. Nagu selle pärast, et see pole midagi meeletult originaalset ja ilmselt tegelikult ongi seda varem kuskil tehtud ka. Mul lihtsalt tuli see mõte mingi päev pähe ja nüüd teostasin. Läks õnneks! Väga maitsev, suhteliselt lihtne ja seega kindlasti teen millalgi veel. Inspiratsiooni sain Kiievi kotletist ja spinati-ricottavormist, mida kunagi tegin. Iseenesest midagi keerulist ei ole, ainuke asi on see, et mu kanarullid tulid tohutusuured:)

* 2 kanafileed
* 1/2 pakki maitserohelisega toorjuustu
* 1 muna
* värsket beebispinatit
* soola-pipart
* võid
* tex mex paneeringut
* oliiviõli natuke

Panin kanafileed ükshaaval toidukile vahele ja haamerdasin õhukeseks. See protsess muutis kanafilee umbes 3-4 korda suuremaks.
Kausis segasin kokku toorjuustu, väiksemateks tükkideks rebitud beebispinati, muna ja maitsestasin soola-pipraga.
Määrisin täidise kanafileele (mis oli endiselt kile peal), ühest äärest jätsin umbes 3 cm vabaks. Teise äärde, kust ma ka keerama hakkasin, panin võid, sellise pikliku õhema tüki. Keerasin kana kilega aidates rulli, mässisin selle kile sisse tagasi ja panin külmkappi seisma, et ta veidi tahkuks. Kordasin sama teise fileega.
Enne küpsetamist segasin pool pakki paneeringut õliga ja mätsisin kanarullile ümber. Kasutasin vaid poole paki jagu paneeringut, et see maitse ei hakkaks domineerima.
Küpsetasin 200 kraadi juures pöördõhuga programmiga u 20 minutit.
Tulemuseks oli mahlane ja maitsev kanakotlett.

Puravikud toorjuustus

Sügis jätkub täie hooga, eile käisin teisel seenetiirul. Sel korral otsustasime end varem üles ajada, et võita muid agaraid seenelisi. Muidugi ei ärganud me supervara ja metsa jõudes oli seal juba üks auto ees. Aga mis siis, mets ju suur ja lai.
Pean ausalt tunnistama, et kella üheksaks autos valmis olemine oli mu jaoks siiski natuke keeruline ja vajasin äratuskella abi. Algul, kui kell tirisema hakkas, ei saanud ma aru mis-kes-kus, aga kui meelde tuli, et hakkan seenele minema, ärkasin hea meelega üles ja panin end riidesse. Eelmisest korrast õppust võttes riietusin seekord liibuvamalt ja mütsi panin ka pähe - et ükski sitikas ei pääseks mulle krae vahele või juustesse. Võin õnnelikult tõdeda, et mu abinõud osutusid kasulikuks. Aga eile kohtasime lisaks sitikatele ja loomapabulatele veel ühte tegelast (vt pilti).

Seentest rääkides, siis saagiks sain jälle männiriisikaid, mille järele ma ka läksin ja lisaks veel puravikke. Seekord lihtsalt satus mu teele nii mitu puravikku, et oleks olnud patt jätta need korjamata. Osad olid ussitanud, aga arvestades seda, et ma olen nagunii meil ainus, kes seeni sööb, siis sain täitsa korraliku portsu. Männiriisikad marineerisin jälle tavapäraselt, puravike osas oli algul segadus, sest ma pole neid varem kunagi korjanud ega söönud. Korraks mõtlesin soolamise peale, aga siis otsustasin ikkagi praadimise kasuks. Retsepti leidsin kuskilt internetist, aga ma ei mäleta enam kust:( lugesin nii palju erinevaid võimalusi, et see läks pärast kaduma. Aga kirjutan siia siiski üles, kuidas ma puravikke valmistasin.

Esiteks hoidsin ma seeni ööpäeva külmkapis, sest ma eile neid süüa ei tahtnud. Siis pesin seened ja panin paberrätile, et suurem vesi ära imbuks. Suurematelt seentelt võtsin svammi alt ära, väiksematel mitte. Lõikasin sobiva suurusega tükid, seene jalalt koorisin õhukeselt välimise kihi ära.

Soojendasin panni, panin sinna u 2 spl võid ja praadisin selles ühe väikese hakitud sibula klaasjaks, siis lisasin kaks hakitud küüslauguküünt ja neile järele kohe hakitud seened. Praadisin paar minutit, siis maitsestasin vähese soola ja pipraga. Võtsin panni kuumalt plaadilt ja panin sinna pool pakki maitserohelisega toorjuustu. See sulas mõnusalt puravike ümber ja moodustus selline seenekastme moodi asi. Jahutasin ja sõin. See oli maitsvam kui ma lootsin (aga mul ei ole ka seente osas tavaliselt väga suuri ootusi - mu arust on nad kõik suhteliselt sama maitsega... v.a muidugi marineeritud männiriisikad!).

Südamlik lugu ja (maitsev) koogikäkerdis

Ma loen täitsa palju ameerika blogisid ja mingi hetk hakkasid igale poole tekkima maapähklivõikoogid. Lugu oli selline, et ühel (toidu)blogi pidajast naisel suri mees väga äkitselt ära. Lihtsalt täitsa ootamatult ühel päeval see juhtuski. Ja ta kirjutas sellest oma blogisse ning palus, et kõik, kes tahavad teda kuidagi aidata, valmistaksid seda maapähklivõikooki, mis oli tema mehe lemmik ning jagaksid seda oma lähedastega.

Esimese hooga tundus see mulle eestlasena natuke liig - blogis kirjutada nii detailselt neist sündmustest ja oma valust ja läbielamistest. Meile oleks nagu sisse kodeeritud õpetus oma murega omaette hakkama saamisest. Ja püüd seda kiivalt varjata, kui midagi on valesti või oleks vaja abi. Siis ma natuke mõtlesin selle peale veel, arutasin asja isegi oma perega ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegelikult ei ole selles midagi imelikku ega veel vähem halba, kui ta on otsustanud oma rasket aega blogis kajastada.

Esiteks kirjutas ta blogisse ju nagunii igasugu asju oma elust ja nüüd lihtsalt jätkas samaga. Teiseks on see talle väga hea viis enda emotsioonide välja elamiseks, mingil määral teraapia. Ja kolmandaks annab see võimaluse teistel talle toeks olla ja teda aidata - erinevad blogid ja organisatsioonid hakkasid korraldama näiteks oksjoneid, et talle raha korjata, et ta edaspidi hakkama saaks ja seda sama maapähklivõikooki tegid sajad inimesed. Kas see pole mitte tore. Ma tunnen küll, et mul oleks aeg oma eestlase karbist väljapoole mõelda ja tunnistada, et tuleb käituda vastavalt oma sisetundele ja tema viis oma valuga hakkama saamiseks on tervitatav. Kes ei taha lugeda, see tegelikult ei pea seda üldse tegema. Eestlastel on ju ka ütlus "jagatud mure on pool muret" - usun, et see on tõesti tõsi.

PS. Ma ei taha siin mingit moraali lugeda, lihtsalt arutlen teema üle, mis pani mind mõtlema. Võib-olla ei ole asjad üldse nii, nagu mulle tundub.

Ühesõnaga, jõudsin mina ka lõpuks selle koogi valmistamiseni. Aga mulle maapähklivõi nii väga ei maitse ja seega tegin mõned muudatused. Kuigi kook eriti hästi välja ei kukkunud, jagan retsepti ikka. Maitse oli hea, vaid konsistents oli vale - kook ei hangunud ja vormi avades vajus laiali. Seda oleks võinud süüa kausist. Samas, arvestades koostisaineid, ega ma seda vist enam teist korda ei tee nagunii ... kondenspiim, tuhksuhkur JA Nutella - liig mis liig:) Aga seekord ma selle koogi valmistasin ja jagasin seda endale väga kallite inimestega, kes samuti pidid kahjuks just samal päeval puutuma kokku kurbade sündmustega. Elu juba on selline ja viimasel ajal olen päris palju sellistel teemadel nagu surm, lähedased, elu ja selle elamine, mõelnud. Huh, kui diip teema seekord, lähme retsepti juurde:)

via Whis Kid

225 g šokolaadiküpsiseid
50 g sulavõid
115 g hakitud šokolaadi või chip'e
30 g India pähkleid, tükeldatud
250 ml vahukoort
225 g toasooja toorjuustu
2,3 dl Nutelat
150 g tuhksuhkrut
1 purk kondenspiima
1 tl vanilliekstrakti
1 spl sidrunimahla

1. Purusta küpsised ja sega võiga, suru koogivürmi põhja.

2. Sulata šokolaad ja määri küpsistest põhjale, raputa peale purustatud pähklid. Pane koogipõhi külmkappi seisma.

3. Vahusta külm vahukoor külmas kausis ja pane see külmkappi seisma.

4. Sega toorjuust ja Nutella, vahusta umbes 5 minutit.

5. Jätkuvalt aeglaselt vahustades lisa tuhksuhkur ja seejärel kondenspiim. Siis vanilje ja sidrunimahl. Vahusta kuni segu on ühtlane.

6. Aeglaselt lusika või spaatliga segades lisa kolmandik vahukoorest. Siis teine kolmandik ja lõpuks viimane osa.

7. Pane segu põhjale ja hoia kooki külmkapis vähemalt 3 tundi enne söömist (samas mul oli ta külmkapis pea 24 tundi ja eriti kasu ei olnud).

Tervislikud pätsid "Veiko"

Joy the Baker tõttas jälle appi. Tegelikult mitte appi, sest häda ei olnudki, aga lihtsalt ei tahtnud teha järjekordselt midagi ülimalt suhkrust ja võist asja (mis, ärge saage valesti aru, on tegelikult alati hea kombinatsioon). Lihtsalt on kuidagi viimased nädalad kujunenud nii, et olen söönud palju magusat ja palju saiatooteid jne ja nüüd on tunne, et võiks tagasi tõmmata ja menüü jälle tasakaalustada. Selle pärast oligi nii hea meel need pätsikesed leida. Ei grammigi suhkrut, ei grammigi võid. Jahu ka ainult natuke:) Okei, tegelikult muidugi kirssides on suhkrut sees, aga teisest küljest valisin sellised kirsid, milles vähemalt ei ole säilitusaineid. Ongi ainult kirss ja suhkur. Võrreldes nende teiste kuivatatud kirssidega, mida tavaliselt olen poes näinud, on need ostetud palju kuidagi ... mõistlikumad. Ei ole nii suhkrused, et hambad hakkavad süües valutama. Juba värvist oli seda näha - kirsid on loomulikumad, sellised tumepunased ja ka rohkem kokku kuivanud. Mitte sellised erkpunased ümarad suhkrupallid. Peale kuivatatud kirsside, millest sai nüüd nii pikk jutt kokku kirjutatud, on pätsikestes veel porgandit ja ingverit, kõrvitsa-, lina- ja päevalilleseemneid, mett, kookosõli ja kaerahelbeid ning kaneeli. Igasugu mõnusaid asju mu meelest. Ja maitse ei ole üldse mingi kuiv käkk, vaid tõeliselt mõnusad mahlased pätsikesed tulid välja. Muidugi on neis jahu ka, aga poole nisujahust asendasin ma kaerajahuga. Retsept siis selline (muutsin Joy the Bakeri retseptist mõned asjad):


kuivained:
2 dl jahu + 1,5 dl kaerajahu
2,5 dl vanakooli kaerahelbeid
3 spl seemneid (kasutasin "leiva segu")
1 tl kaneeli
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola

vedelam osa:
1,3 dl kookosõli (vedel)
1,3 dl mett
2,5 dl riivitud porgandit (u 2 porandit, riivisin jämeda riiviga)
1,2 dl hakitud kuivatatud kirsse
2 tl riivitud ingverit

Sega kausis kokku kuivained ja teises kausis kokku n-ö vedelamad ained. Mul on kodus selline paksem mesi ja sellega sai väga kenasti hakkama. Algul oli ta ühes tükis, aga kui juba porgandid ja muu kaussi sai, segunes kõik hästi ära. Ühesõnaga siis sega kokku omavahel kuivad ained vedelama seguga. Lase segul umbes 5 minutit seista (kaerahelbed ja muu imavad niiskust sisse ja segu muutub veidi paksemaks) ning siis tee pannile pätsid. Küpseta 180 kraadi juures 10 minutit (kasutasin pöördõhuga programmi). Üle ei maksa küpsetada, muidu jäävad äkki kuivad pätsid. Naudi kohe soojalt ja ka hiljem on head. Tõesti on ühed maitsvad pätsid ja nii lihtne valmistada!