Tahad uue postituse kohta e-kirja?

Friday, December 23, 2011

Jõulumakroonid

Soovin nende jõulumakroonidega kõigile mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule!:)



Sunday, November 27, 2011

Jõuludeni neli nädalat - Prantsuse kartulivorm

Jõuludeni on neli nädalat ja seda tähistab suur torm (vihma, mitte lume) ja raekojaplatsi kuuse teine ümber kukkumine. Eelmisel aastal samal ajal olid olud täitsa teistsugused. Ma väga loodan, et jõuludeks tuleb ilus pehme valge lumi maha.
Kõigele vaatamata esimene advent siiski oli täna ja pühapäevale omaselt tegime argipäevaga võrreldes peenema prae. Kuivõrd usklikud me ei ole, siis esimene advent tähistabki peamiselt seda, et varsti on jõulud ja päkapikud hakkavad käima ja saab jõulukaunistused välja tuua ja muud sarnast.
Verivorste siiski veel välja ei toonud - eelmisel nädalal tellisin esimest korda Taguridi Lavkast asju, sealhulgas ka lambakarree. Valmistasin seda Kätrini kokkamispäeviku järgi ning võin öelda, et tulem oli suurepärane. Aitäh retsepti eest!
Kõrvale valmistasime Prantsuse kartulivormi a la Marko vanaema. Ma ei tea, kust tema retsepti leidis, aga seal me seda maitsesime ja nüüd järele tegime.

Retsept:
Kartulit
Kartulimaitseainet
Porrut
Võid
Vahukoort

Puhasta kartulid ja lõika õhukesed viilud. Viiluta porru. Määri vorm võiga ja lao vaheludmisi kihiti kartulid ja porru - alusta ja lõpeta kartulitega. Igale kartulikihile raputa ka veidi maitseainet. Kõige peale vala vahkoor ning küpseta 180 kraadi juures umbes pool tundi - kuni kartul on pehme (vajadusel maitse) ja pealt ilus kuldpruun.

Magustoiduks sõime õunavahtu munapiimaga.


Elagu pühapäevad!

Sunday, November 20, 2011

Eriti hea ja kergesti valmistatav kanaroog

Siit nurgast ja sealt nurgast blogist leidsin veits aega tagasi kanaroa, mida tahtsin järele proovida.
Seda on väga lihtne valmistada, ainuke vaev on hakkimisvaev, aga ka see ei võta kaua aega ega tohiks tegelikult kellelegi üle jõu käia. Kanakintsude asemel kasutasin koibi (neid oli poes) ja tiibu (neid oli kodus olemas). Kui poes küsisin õhu käes kuivatatud sealihavorsti, vaatas müüa mulle suurte silmadega otsa, täpsustuse peale, et äkki chorizo, jõudsime koos otsusele vürtsikamat chorizo-vorsti lõigata. Estragoni mul kodus ei olnudki, oli minu jaoks üsna uus maitseaine ja kasutasin seda pigem ettevaatlikult.
Aga kokkuvõtteks tuli ülimalt maitsev roog, Marko kiitis ka heaks.
Kirjutan retsepti üles selle järgi, kuidas mul roog valmis (tasub vaadata ka algretsepti!)

1 spl võid + 1 spl oliiviõli
4 kanakoiba + 4 kanatiiba
130 g chorizo't
1 väiksem sibul
1 küüslaugu küüned
2 keskmist porgandit
2 spl valget veiniäädikat
1 keskmine õun
1 tl estragoni
u 3 dl kanapuljongit
soola-pipart

1. Hakkisin sibula väikesteks kuubikuteks, küüslauguküüned pressisin noaga natuke katki ja puhastasin - üldiselt jätsin nad terveks, sest küpsedes lähevad nad mõnusalt suusulavaks. Porgandi lõikasin paarisentimeetristeks seibideks ja õuna suuremateks kuubikuteks (südame muidugi eemaldasin enne). Chorizo lõikasin 3-4 mm paksusteks viiludeks ja siis neljaks.
2. Panin ahju 200 kraadi peale soojenema ja panni tulele. Sulatasin pannil või koos õliga ja praadisin kana kuldpruuniks. Siis lisasin sibula, küüslaugu, porgandi ja vorsti ja praadisin vahepeal segades 5 minutit, lisasin ka soola-pipart. Piserdasin peale veiniäädika ja lisasin õunad ning estragoni. Segasin ja valasin peale kanapuljongi - seda sai umbes poole panni jagu.
3. Panin panni ahju ja küpsetasin täpselt pool tundi.

Juurde keetsin riisi ja roog sai maitsev!

Friday, November 18, 2011

Kompvekid

Tegin sünnipäevakingiks komme ja makroone (vahel punaseks toonitud valge šokolaadi ganache).


Küpsisekoogi kommid: purustasin küpsised ja segasin hapukoorega ja tegin pallid. Hoidsin neid natuke sügavkülmas ja siis katsin šokolaadiga. Hiljem kaunistasin natuke valge šokolaadiga.
Martsipanikommid: Tegin martsipanist (mandliga martsipanimass) kommikesed, hoidsin neid natuke sügavkülmas ja katsin siis valge šokolaadiga. Kaunistasin mandlilaastudega.
Valge šokolaadi trühvlid: kuumutasin segu vahukoorest, valgest šokolaadist ja Monin mojito maitsesiirupist. Esimene nõuanne oleks, et koort läheb suhteliselt vähe ja siirpuit peaks panema ikka väga palju, et miski maitse üldse külge jääks. Hoidsin segu külmas kuni see läks paksuks, siis voolisin kiiresti pallid (käte vahel hakkas see jälle sulama), hoidsin neid natuke aega sügavkülmas ja katsin pruuni šokolaadiga. Kaunistasin kookoshelvestega.
Šokolaadiga katmiseks kasutasin pikka grillimiseks mõeldud puupulka. See on parasjagu peenike ja tegi oma tööd hästi. Pärast raputasin kommi pulga otsast küpsetuspaberile ja tekkinud auku panin natuke šokolaadi lisaks.


Sunday, November 13, 2011

Lihtsalt ilus ja head isadepäeva!

Õunakook rummi ja martsipaniga (retsept siin), aga seekord teises vormis. Kook oma läbimõõdult väiksem, aga kõrguselt mitmekordne - paksus tuleb õuntest, sest neid oli koogis sama palju kui plaadikoogiski. Selline isadepäeva tähistamine.


Monday, November 07, 2011

Paksud väikesed pannkoogid

Naljakas, et ma ei olegi neist pannkookidest siia veel kirjutanud. Leidsin need juba rohkem kui aasta aega tagasi Kätrini kokkamispäevikust ja olen neid teinud mitmeid kordi. Ükskord olid need mul valminud just selleks ajaks, kui vennatütred külla tulid. Pannkooke söönuna ütlesid nad pärast oma emale: "Emme, tädi Liisi pannkoogid on palju paremad kui sinu omad." Vot nii lausa! Kuigi mul oli tüdrukute ema tunnetest natuke kahju (kes ikka oma lapselt laitust kuulda tahab), oli enda üle veidi uhke tunne ka. Aga tõesti on head pannkoogid, võitnud nii mõnegi südame. Seekord lisasin taignale ka veidi kookospiima ja kookoshelbeid. Praadisin samuti kookosrasva sees. Kirjutan retsepti üles nii nagu ma olen harjunud seda nüüd tegema, eriti originaalist ei erine.
Õunamoosi ja kondenspiimaga


500 g ricotta kohupiimakreemi
3 muna
5 spl suhkrut
vanilliekstrakti
1,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
sutsu soola

Sega kokku kohupiimakreem, munakollased, vanilliekstrakt, jahu, küpsetuspulber ja sool. Eraldi vahusta munavalge ja sega see siis ettevaatlikult taignasse. Küpseta mõnusad väikesed pannkoogid ja naudi hommikut (või õhtut, sobivad siis ka suurepäraselt!).

Friday, November 04, 2011

Kanasalat kõigega

Üleeile valmistasin õhtusöögiks kanasalatit. Kuna selle tegemine lükkus paar päeva edasi, siis jõudsin vahepeal mõtteid ja asju koguda nii, et lõpuks sai päris külluslik salat.
Kihtide kaupa alt ülesse:

1. Pestud salatisegu
2. Kooritud ja tükeldatud kurk
3. Tükeldatud tomat
4. Tükeldatud avokaado
5. Tükeldatud mozzarella
6. Peenikeselt viilutatud õun
7. Poolitatud ja seemnetest puhastatud viinamarjad
8. TexMex paneeringuga kanafileetükid
9. Granaatõunaseemned
10. Kõrvitsaseemned
11. Soola-pipart

Peale panime tavaliseks saanud oliiviõli ja balsamicot. Maitses väga hea.

Thursday, October 20, 2011

Kohupiimakook kirsikastmega

Oma maitse postitas reedel ühe kohupiimakoogi retsepti Facebooki. Kuna parasjagu just oli koogiisu, siis selle ka pärast tööd valmistasin. Juurde keetsin kirsikastme, mis koosnes suhkrust, fariinisuhkrust, balsamiäädikast, veest, maisitärklisest ja kirssidest - kahjuks koguseid ei oska täpsustada, sest need olid tunde järgi. Kook ja kaste moodustasid hea kombo.


Friday, October 07, 2011

Küpsisekook kommide näol


Mingi aeg tagasi tõstatas toidublogija Tassike küpsisekoogi teema. Kui aus olla, ma poleks uskunudki, et inimestel nii erinev arusaam võib olla ühest lihtsast koogist. Ja nagu välja tuli, siis kellegi jaoks ei ole see lihtsam, kui meie pere jaoks... Piimas leotatud küpsised, hapukoor, küpsised, šokolaad. Ja ongi kõik! Siinkohal kehtib küll reegel et, lihtsuses peitub võlu. Olen proovinud ka teha mingit peenemat küpsisekooki, aga pärast ühte korda loobusin ja pöördusin tagasi vana hea küpsise-hapukoore-šokolaadi koosluse juurde. Eriti suur küpsisekoogi fänn on minu vend. Ja miskipärast tuli mul ükspäev pähe mõte, et miks ma ei võiks teha küpsisekoogist komme ning neid siis oma vennale pakkuda. Tõesti, täiesti tühja koha pealt tuli see mõte. Igatahes ostsin samal päeval kohe Kalevi vaniljeküpsiseid ja (Annekese) piimašokolaadi ja siis läks mitu head nädalat mööda, enne kui ma tegudeni jõudsin. Üleeile oli see tore päev, kui lõpuks küpsised purustasin, puru hapukoorega segasin, seejärel segust pallid veeretasin ja natuke külmkapis hoidnuna need siis šokolaadiga katsin. Kui kerge see oli? Väga kerge! Täitsa sattumisi pidigi vend meie juurest läbi tulema ja sain talle kommid üle anda. Hea oli, et vend tulemas oli, sest kui koju jõudsin, ütles Marko: "Maitsesin su neid palle, päris head. Sõin umbes 4-5 juba ära". Siis pidin vennale kiire kõne tegema, et ta end nobedamini kohale toimetaks. Lõpp hea, kõik hea, mõlemale poisterahvale maitsesid kommid väga ja ma sain jälle õnnelik olla, et midagi head välja mõtlesin (muidugi see pole maailma originaalseim idee, aga siiski, naudin oma momenti).

PS. Kui ma teen kooki, siis ma šokolaadi sulatamisel lisan tilgakese piima ka, et tuleks sile ja sujuv šokolaadikate. Kommide puhul seda teha ei või, muidu šokolaad ei tahku õigesti ära ja kommid jäävad kleepuvad!


Thursday, October 06, 2011

Vanilliekstrakt

Vanilliekstrakti võlu avastasin ma umbes 4 aastat tagasi, kui Stockmannist ühte hirmkallist vaniljepastat ostsin. See oli sellises pumbaga pudelis, ekstrakti oli seal sees üsna vähe, aga tulemus (maitse, lõhn, välimus) oli kookidel ja magustoitudel vanilliekstrakti lisamisel suurepärane ja võin öelda, et invsteeringust (maksis see vist pea 300 krooni) kahju ei olnud. Kuid ekstrakt kadus lettidelt üpris pea ja rohkem pole ma seda enam müügil näinud. Üldse ei leidnud ma Eestis mitte kuskilt ühtegi vanilliekstrakti, kuni paar nädalat tagasi märkasin pisikest pudelit Marks & Spenceri toidupoes (Rocca al Mare keskuses täpsemalt).
Ise olen tellinud ekstrakti ebayst, ostnud välismaalt või on keegi toonud. Mõne aja eest panin ka enda ekstrakti hakkama. Teen väikse tutvusutse ekstraktidest, mis mul praegu on. Ühte ma ütlen - vanilliekstraktist ma enam loobuda ei tahaks.

Mul on hetkel kodus isetehtud vanilliekstrakt, välismaalt saadetud kahte tüüpi vanilliekstraktid ja välismaalt toodud vanillipasta:

 See on vanillipasta, mille ema mulle tõi Šveitsist. Hästi ilus ja hea lõhnaga, aga maitse väga tugev ei ole.
Vanilliekstrakt, mille saatis mulle Kanada kirjasõber. Mainisin talle, et meil siin ei müüda üldse sellist asja ja ta võttis vist oma südameasjaks, et mul enam iial puudu ei tuleks:) Ühe sellise väikse pudeli saatis...
...ja neli (4!!) sellist suuremat pudelit. Neis ei ole ilusaid vanilliterasid nagu on eelpool nähtavas vaniljepastas, aga maitseomadustelt vist natuke tõhusamad.
Ja see on mu enda tehtud vanilliekstrakt. Vaniljekaunad tõi ema Madagaskarilt, seega olid need mõnusad paksud ja rammusad. Viski on seesama, mis pudelil näha on. See on nüüd "küpsenud" vist juba pool aastat, vahel kasutan ja siis seisab jälle edasi külmkapis. Ei tea, kas siuke vaniljeviski ka hea juua oleks:P


Wednesday, October 05, 2011

Kõrvitsa viimane vaatus

Eile leidsin kõrvitsale viimase väljundi. Keetsin temast püree ja kasutasin seda pätsikeste valmistamisel. Algne retsept tahtis küll konserv-kõrvitsat, aga tea, kas seda meil üldse müüaksegi. Ma pole näinud, muidugi ma pole ka otsinud. Arvan, et mu tainas tuli selle võrra veidi vedelam, aga polnud lugu.

via Slow Like Honey (muutsin retsepti veidi):

2,5 dl kõrvitsapüreed
2 dl suhkurt
1 dl õli
1 muna
2,5 dl nisujahu
2,5 dl kaerajahu (mul oli 1 dl kaerajahu ja 1,5 dl kaerakliid)
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl kaneeli
1/2 tl soola
1 tl söögisoodat
1 tl piima
1 spl vaniljepastat/-ekstrakti/-suhkrut
valge šokolaadi tükke

Sega kokku kõrvitsapüree, suhkur, õli ja muna. Neile lisa jahud, küpsetuspulber, kaneel ja sool (virgemad segavad kuivained enne teises kausis kokku ja siis lisavad märgainetele). Sega omavahel piim ja sooda ning lisa see siis ka segule. Lõpuks lisa vanilje ja šokolaaditükid.
Küpseta 180-190 C juures 12 minutit.

Monday, October 03, 2011

Nädalavahetus liha seltsis

Kuidagi ikka sattub nii, et liharooga valmistan nädalavahetusel, kui rohkem aega on. Nädala sees sööme rohkem salateid, tatart, suppi ja muid kergemini valmistatavaid roogasid. Lihavaldkonnast leiab tee taldrikule kõige tihemini kana ja mõnikord ka hakkliha (kalkuni või kodune), aga endalegi üllatuseks ükspäev ema küsimuse peale avastasin, et ega me palju liha ei manustagi. Seda toredam on aeg-ajalt mõni korralikum liharoog ette võtta. Kuna ma selles osakonnas olen algaja, vajan ikka mingit retsepti ette ja siin on mulle tihti abiks The Pioneer Woman. Aga ta on kauboi naine ja mulle on jäänud mulje, et kauboid armastavad üle kõige igasuguseid pajaroogasid ja ahjupraade. Nendega on see hea asi, et pajarooga on suhteliselt lihtne valmistada ja tulemus on pea alati ülimaitsev õrn liha. Ükskord proovisin liha õllemarinaadis, seekord veini-koorekastmes ribid.


Vaja läheb:
* Searibid (meid oli 4 sööjat ja ribisid 5)
* Oliiviõli
* Soola-pipart
* 1 l loomaliha puljongit
* 3 dl punast veini
* 3-4 oksa värsket rosmariini
* 1 pakk vahukoort (2 dl)
* 2 spl teralist sinepit
* 1 väike purk kappareid

Kuumuta haudepott ja pane sinna õli. Määri ribid mõlemalt poolt soola-pipraga kokku ning prae potis mõlemalt poolt paar minutit. Tõsta ribid kõrvale ja vala potti puljong ning vein. Lisa ka hakitud rosmariin. Lase sel keema tõusta samal ajal pidevalt segades. Pane siis ribid vedeliku sisse tagasi, kata pott kaanega, keera kuumus madalale ja lase lihal kergelt keeda 3 tundi (kui on väiksemad ribid, siis piisab vast 2,5 tunnist ka).
Võta siis ribid ettevaatlikult välja (liha on väga mõnusalt pehmeks haudunud). Lisa kastmele sinep, koor ja kapparid ning keeda seda natuke paksemaks (mul ta oluliselt paksemaks küll ei läinud tegelikult).
Ja nii lihtne ongi. Aega kulub küll kaua, aga tegevust on vähe.

Kõrvale küpsetasin ma ahjukartuleid. Tegelikult võib liha ka ahjus küpsetada, kui ei taha seda pliidil teha, siis peaks kuumus olema 150 C. Mina hoidsin ahju vaba just selleks, et saaksin samal ajal kartulid valmistada. Veel oli meil prae kõrvale kõrvitsasalat kranaatõunaga. See on imelihtne, aga väga maitsev salat. Tuleb lihtsalt toores kõrvits riivida peene riiviga ja sinna lisada rohkelt kranaatõunaseemneid. Tõesti on suurepärane kooslus.



Nii me seekord siis liha sõimegi - cowboy style (kui vaid meil ka akna taga metsikud mustangid kappaks..).

Thursday, September 29, 2011

Õunapomm martsipaniga

Kõrvitsale vahepeale midagi õunast. Kui aus olla, siis kõrvitsast hakkab juba (ainult kaks päeva hiljem..) kõrini saama. Aga õunu on ka palju ootamas ja õunad on toredad. Täna otsustasin teha ühe lihtsa magustoidu. Inspiratsiooni sain oma emalt, kes rääkis mingist sarnasest magustoidust, mida tema valmistas. Teine inspiratsiooniallikas oli martsipanikreem, mille eile makroonide vahele panemiseks valmistasin, mis aga alles jäi, sest makroonid läksid untsu...


Vaja läheb:
terveid õunu
martsipani
kohvikoort
vanilliekstrakti/rummi/viskit vms
suhkrut-kaneeli

1. Pane martsipan kõrgesse anumasse, lisa sellele natuke kohvikoort ja endale meeldivat alkoholi. Mina kasutasin vanilliekstrakti, mille ma ise viskist tegin. Mikserda, kuni valmib ühtlane kreem.

2. Tühjenda õunad seest ja lõika äärtest mõnest kohast koort maha (et suhkur-kaneel külge hakkaks).

3. Rulli õunu suhkru-kaneelisegus ja täida siis seest martsipanikreemiga.

4. Küpseta 180 kraadi juures nii kaua, kuni õunad on pehmed ja martsipan üle ääre keenud (või kuni paistab, et võiks valmis olla).

Söö soojalt koos vaniljejäätisega.

Wednesday, September 28, 2011

Kõrvitsasupp

Kõrvitsamoosi update: maitsesin moosi täna, kui ta oli ööpäev külmkapis olnud, ja tõsiselt superhea moos on! Nii lahe.



Täna aga tegin kõrvitsasuppi. Täitsa huvitav ja hea tuli välja. Järgisin seda nami-nami retsepti, aga lisasin ka paar õuna sinna sisse (neid on mul samuti külluslikult). Ups, nüüd vaatasin retsepti uuesti ning sibula ja küüslaugu unustasin supi sisse panna! Sedapsi siis. Ei tundnud samas puudust ka neist, Marko ütles lausa, et vürtsine supp oli, seega mu arust oli kõike parasjagu. Julgen soovitada.

Kõrvitsamoos

Eile proovisin kõrvitsakotlette, need ei olnud kuigi head. Otseselt mitte halvad (sõin peaaegu kõik ikka ära), aga uuesti enam ei tee. Siis tegin veel Markole ahjus kõrvitsat sinihallitusjuustuga. See maitses talle väga ja täna läheb ilmselt kordamisele. Pildistan siis üles ka ja jagan seda hirmkeerukat retsepti.


Aga eile keetsin ka kõrvitsamoosi. Retsepti sain nami-namist, aga muutsin seda veidi. Kerge probleem on mul sellega, et mul ei ole toidukaalu ja seega ma ei saa siia retsepti ilusti kirja panna ka. Aga kaalusime algul kogu kõrvitsa ära ja siis umbes arvestasin ja mulle tundus, et panin potti vähemalt kilo kõrvitsat, kui mitte rohkem. Õunu panin 6 tükki, siis lisasin sinna veel ühe porgandi, mis mul käepärast oli ja suht suure tüki ingverit. Sidrunikoort ja -mahla. Üldiselt ikka järgisin nami-nami retsepti. Keetma pidin tükk aega, kõrvits ei läinud pehmeks, porgand samamoodi. Lõpuks püreestasin porgandi koos inveriga ja mõned kõrvitsatükid jäid ka sisse. Ongi mõnusam. Suhkrut panin ainult pool pakki ehk 500 grammi, tundus, et siis küll juba aitas.
Ilus kollane moos tuli:) Ja pildilt saab näha kõrvitsaseemneid, mis kuivatamiseks välja noppisin. Ise ka ei usu, mis perenaine minust saamas on.

Projekt KÕRVITS

Sain nädalavahetusel suure kõrvitsa. Olen teinud uurimistööd, mida kõrvitsast teha saab ja projekt alaku!
Kõige pealt kõrvits seisis aknalaual paar päeva, kena kaunistus ju teine. Siis eile võtsin end kätte ja alustasin. Puhastasin kõrvitsa ära ja tegin esimesed road. Aga seda va toorainet kulub nii vähe!

Monday, September 12, 2011

Kana toorjuustu ja spinatiga

Ei tahaks päris nii öelda, aga see on teine retsept, mille ma ise nagu välja mõtlesin. Nagu selle pärast, et see pole midagi meeletult originaalset ja ilmselt tegelikult ongi seda varem kuskil tehtud ka. Mul lihtsalt tuli see mõte mingi päev pähe ja nüüd teostasin. Läks õnneks! Väga maitsev, suhteliselt lihtne ja seega kindlasti teen millalgi veel. Inspiratsiooni sain Kiievi kotletist ja spinati-ricottavormist, mida kunagi tegin. Iseenesest midagi keerulist ei ole, ainuke asi on see, et mu kanarullid tulid tohutusuured:)

* 2 kanafileed
* 1/2 pakki maitserohelisega toorjuustu
* 1 muna
* värsket beebispinatit
* soola-pipart
* võid
* tex mex paneeringut
* oliiviõli natuke

Panin kanafileed ükshaaval toidukile vahele ja haamerdasin õhukeseks. See protsess muutis kanafilee umbes 3-4 korda suuremaks.
Kausis segasin kokku toorjuustu, väiksemateks tükkideks rebitud beebispinati, muna ja maitsestasin soola-pipraga.
Määrisin täidise kanafileele (mis oli endiselt kile peal), ühest äärest jätsin umbes 3 cm vabaks. Teise äärde, kust ma ka keerama hakkasin, panin võid, sellise pikliku õhema tüki. Keerasin kana kilega aidates rulli, mässisin selle kile sisse tagasi ja panin külmkappi seisma, et ta veidi tahkuks. Kordasin sama teise fileega.
Enne küpsetamist segasin pool pakki paneeringut õliga ja mätsisin kanarullile ümber. Kasutasin vaid poole paki jagu paneeringut, et see maitse ei hakkaks domineerima.
Küpsetasin 200 kraadi juures pöördõhuga programmiga u 20 minutit.
Tulemuseks oli mahlane ja maitsev kanakotlett.

Sunday, September 11, 2011

Puravikud toorjuustus

Sügis jätkub täie hooga, eile käisin teisel seenetiirul. Sel korral otsustasime end varem üles ajada, et võita muid agaraid seenelisi. Muidugi ei ärganud me supervara ja metsa jõudes oli seal juba üks auto ees. Aga mis siis, mets ju suur ja lai.
Pean ausalt tunnistama, et kella üheksaks autos valmis olemine oli mu jaoks siiski natuke keeruline ja vajasin äratuskella abi. Algul, kui kell tirisema hakkas, ei saanud ma aru mis-kes-kus, aga kui meelde tuli, et hakkan seenele minema, ärkasin hea meelega üles ja panin end riidesse. Eelmisest korrast õppust võttes riietusin seekord liibuvamalt ja mütsi panin ka pähe - et ükski sitikas ei pääseks mulle krae vahele või juustesse. Võin õnnelikult tõdeda, et mu abinõud osutusid kasulikuks. Aga eile kohtasime lisaks sitikatele ja loomapabulatele veel ühte tegelast (vt pilti).

Seentest rääkides, siis saagiks sain jälle männiriisikaid, mille järele ma ka läksin ja lisaks veel puravikke. Seekord lihtsalt satus mu teele nii mitu puravikku, et oleks olnud patt jätta need korjamata. Osad olid ussitanud, aga arvestades seda, et ma olen nagunii meil ainus, kes seeni sööb, siis sain täitsa korraliku portsu. Männiriisikad marineerisin jälle tavapäraselt, puravike osas oli algul segadus, sest ma pole neid varem kunagi korjanud ega söönud. Korraks mõtlesin soolamise peale, aga siis otsustasin ikkagi praadimise kasuks. Retsepti leidsin kuskilt internetist, aga ma ei mäleta enam kust:( lugesin nii palju erinevaid võimalusi, et see läks pärast kaduma. Aga kirjutan siia siiski üles, kuidas ma puravikke valmistasin.

Esiteks hoidsin ma seeni ööpäeva külmkapis, sest ma eile neid süüa ei tahtnud. Siis pesin seened ja panin paberrätile, et suurem vesi ära imbuks. Suurematelt seentelt võtsin svammi alt ära, väiksematel mitte. Lõikasin sobiva suurusega tükid, seene jalalt koorisin õhukeselt välimise kihi ära.
Soojendasin panni, panin sinna u 2 spl võid ja praadisin selles ühe väikese hakitud sibula klaasjaks, siis lisasin kaks hakitud küüslauguküünt ja neile järele kohe hakitud seened. Praadisin paar minutit, siis maitsestasin vähese soola ja pipraga. Võtsin panni kuumalt plaadilt ja panin sinna pool pakki maitserohelisega toorjuustu. See sulas mõnusalt puravike ümber ja moodustus selline seenekastme moodi asi. Jahutasin ja sõin. See oli maitsvam kui ma lootsin (aga mul ei ole ka seente osas tavaliselt väga suuri ootusi - mu arust on nad kõik suhteliselt sama maitsega... v.a muidugi marineeritud männiriisikad!).

Friday, September 02, 2011

Südamlik lugu ja (maitsev) koogikäkerdis

Ma loen täitsa palju ameerika blogisid ja mingi hetk hakkasid igale poole tekkima maapähklivõikoogid. Lugu oli selline, et ühel (toidu)blogi pidajast naisel suri mees väga äkitselt ära. Lihtsalt täitsa ootamatult ühel päeval see juhtuski. Ja ta kirjutas sellest oma blogisse ning palus, et kõik, kes tahavad teda kuidagi aidata, valmistaksid seda maapähklivõikooki, mis oli tema mehe lemmik ning jagaksid seda oma lähedastega.
Esimese hooga tundus see mulle eestlasena natuke liig - blogis kirjutada nii detailselt neist sündmustest ja oma valust ja läbielamistest. Meile oleks nagu sisse kodeeritud õpetus oma murega omaette hakkama saamisest. Ja püüd seda kiivalt varjata, kui midagi on valesti või oleks vaja abi. Siis ma natuke mõtlesin selle peale veel, arutasin asja isegi oma perega ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegelikult ei ole selles midagi imelikku ega veel vähem halba, kui ta on otsustanud oma rasket aega blogis kajastada.
Esiteks kirjutas ta blogisse ju nagunii igasugu asju oma elust ja nüüd lihtsalt jätkas samaga. Teiseks on see talle väga hea viis enda emotsioonide välja elamiseks, mingil määral teraapia. Ja kolmandaks annab see võimaluse teistel talle toeks olla ja teda aidata - erinevad blogid ja organisatsioonid hakkasid korraldama näiteks oksjoneid, et talle raha korjata, et ta edaspidi hakkama saaks ja seda sama maapähklivõikooki tegid sajad inimesed. Kas see pole mitte tore. Ma tunnen küll, et mul oleks aeg oma eestlase karbist väljapoole mõelda ja tunnistada, et tuleb käituda vastavalt oma sisetundele ja tema viis oma valuga hakkama saamiseks on tervitatav. Kes ei taha lugeda, see tegelikult ei pea seda üldse tegema. Eestlastel on ju ka ütlus "jagatud mure on pool muret" - usun, et see on tõesti tõsi.
PS. Ma ei taha siin mingit moraali lugeda, lihtsalt arutlen teema üle, mis pani mind mõtlema. Võib-olla ei ole asjad üldse nii, nagu mulle tundub.

Ühesõnaga, jõudsin mina ka lõpuks selle koogi valmistamiseni. Aga mulle maapähklivõi nii väga ei maitse ja seega tegin mõned muudatused. Kuigi kook eriti hästi välja ei kukkunud, jagan retsepti ikka. Maitse oli hea, vaid konsistents oli vale - kook ei hangunud ja vormi avades vajus laiali. Seda oleks võinud süüa kausist. Samas, arvestades koostisaineid, ega ma seda vist enam teist korda ei tee nagunii ... kondenspiim, tuhksuhkur JA Nutella - liig mis liig:) Aga seekord ma selle koogi valmistasin ja jagasin seda endale väga kallite inimestega, kes samuti pidid kahjuks just samal päeval puutuma kokku kurbade sündmustega. Elu juba on selline ja viimasel ajal olen päris palju sellistel teemadel nagu surm, lähedased, elu ja selle elamine, mõelnud. Huh, kui diip teema seekord, lähme retsepti juurde:)

225 g šokolaadiküpsiseid
50 g sulavõid
115 g hakitud šokolaadi või chip'e
30 g India pähkleid, tükeldatud
250 ml vahukoort
225 g toasooja toorjuustu
2,3 dl Nutelat
150 g tuhksuhkrut
1 purk kondenspiima
1 tl vanilliekstrakti
1 spl sidrunimahla
1. Purusta küpsised ja sega võiga, suru koogivürmi põhja.
2. Sulata šokolaad ja määri küpsistest põhjale, raputa peale purustatud pähklid. Pane koogipõhi külmkappi seisma.
3. Vahusta külm vahukoor külmas kausis ja pane see külmkappi seisma.
4. Sega toorjuust ja Nutella, vahusta umbes 5 minutit.
5. Jätkuvalt aeglaselt vahustades lisa tuhksuhkur ja seejärel kondenspiim. Siis vanilje ja sidrunimahl. Vahusta kuni segu on ühtlane.
6. Aeglaselt lusika või spaatliga segades lisa kolmandik vahukoorest. Siis teine kolmandik ja lõpuks viimane osa.
7. Pane segu põhjale ja hoia kooki külmkapis vähemalt 3 tundi enne söömist (samas mul oli ta külmkapis pea 24 tundi ja eriti kasu ei olnud).


Thursday, September 01, 2011

Tervislikud pätsid "Veiko"

Joy the Baker tõttas jälle appi. Tegelikult mitte appi, sest häda ei olnudki, aga lihtsalt ei tahtnud teha järjekordselt midagi ülimalt suhkrust ja võist asja (mis, ärge saage valesti aru, on tegelikult alati hea kombinatsioon). Lihtsalt on kuidagi viimased nädalad kujunenud nii, et olen söönud palju magusat ja palju saiatooteid jne ja nüüd on tunne, et võiks tagasi tõmmata ja menüü jälle tasakaalustada. Selle pärast oligi nii hea meel need pätsikesed leida. Ei grammigi suhkrut, ei grammigi võid. Jahu ka ainult natuke:) Okei, tegelikult muidugi kirssides on suhkrut sees, aga teisest küljest valisin sellised kirsid, milles vähemalt ei ole säilitusaineid. Ongi ainult kirss ja suhkur. Võrreldes nende teiste kuivatatud kirssidega, mida tavaliselt olen poes näinud, on need ostetud palju kuidagi ... mõistlikumad. Ei ole nii suhkrused, et hambad hakkavad süües valutama. Juba värvist oli seda näha - kirsid on loomulikumad, sellised tumepunased ja ka rohkem kokku kuivanud. Mitte sellised erkpunased ümarad suhkrupallid. Peale kuivatatud kirsside, millest sai nüüd nii pikk jutt kokku kirjutatud, on pätsikestes veel porgandit ja ingverit, kõrvitsa-, lina- ja päevalilleseemneid, mett, kookosõli ja kaerahelbeid ning kaneeli. Igasugu mõnusaid asju mu meelest. Ja maitse ei ole üldse mingi kuiv käkk, vaid tõeliselt mõnusad mahlased pätsikesed tulid välja. Muidugi on neis jahu ka, aga poole nisujahust asendasin ma kaerajahuga. Retsept siis selline (muutsin Joy the Bakeri retseptist mõned asjad):


kuivained:
2 dl jahu + 1,5 dl kaerajahu
2,5 dl vanakooli kaerahelbeid
3 spl seemneid (kasutasin "leiva segu")
1 tl kaneeli
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola

vedelam osa:
1,3 dl kookosõli (vedel)
1,3 dl mett
2,5 dl riivitud porgandit (u 2 porandit, riivisin jämeda riiviga)
1,2 dl hakitud kuivatatud kirsse
2 tl riivitud ingverit

Sega kausis kokku kuivained ja teises kausis kokku n-ö vedelamad ained. Mul on kodus selline paksem mesi ja sellega sai väga kenasti hakkama. Algul oli ta ühes tükis, aga kui juba porgandid ja muu kaussi sai, segunes kõik hästi ära. Ühesõnaga siis sega kokku omavahel kuivad ained vedelama seguga. Lase segul umbes 5 minutit seista (kaerahelbed ja muu imavad niiskust sisse ja segu muutub veidi paksemaks) ning siis tee pannile pätsid. Küpseta 180 kraadi juures 10 minutit (kasutasin pöördõhuga programmi). Üle ei maksa küpsetada, muidu jäävad äkki kuivad pätsid. Naudi kohe soojalt ja ka hiljem on head. Tõesti on ühed maitsvad pätsid ja nii lihtne valmistada!

Tuesday, August 23, 2011

Tali võib nüüd tulla

Jalutuskäik metsas oli hästi mõnus. Puude vahel olnud suurde ämblikuvõrku takerdumine (sest pilk oli ju koguaeg maas seeni otsimas) mitte nii mõnus. See, kui kodus väikeste vahedega neli ämblikku mu juuste vahelt välja ronis, ei olnud üldse mõnus! Järgmine kord kindlasti müts pähe. Aga ma sain kokku 10 purki kauneid maitsvaid männiriisikaid:) Okei, tegelikult üheksa ja pool ning tunnistan ausalt üles, et see aasta lisasin marinaadi päris hoolega porgandit ja sibulat, sest need on seente kõrval ka supermaitsvad. Läheks veel hea meelega metsa, aga purke pole rohkem (s.t tuleb neid leida).


1. Leotasin seeni 24 tundi (kuna eile oli tööpäev, siis tegelikult umbes 30 tundi) vett vahepeal mitu korda vahetades (5-10 korda umbes).
2. Kupatasin seeni 10 minutit ja pesin siis külma veega ära.
3. Valmistasin marinaadi: 1 l vee kohta 2 spl soola, 5 spl suhkrut, pipraterasid, paar loorberilehte. Kui vesi tõusis keema, lisasin porgandid ja keetsin neid veidi aega pehmemaks, siis sibulad ning äädikas (1 l vee kohta 2 spl). Siis seened ja keetsin kogu marinaadi u 5 minutit.
4. Panin seened purki, lasin jahtuda ja asetasin külmkappi.
5. Tali võib tulla!

Friday, August 19, 2011

Palju õnne sünnipäevaks, Johannes!

Pärnus ei või kunagi teada, mida parasjagu poest saada on ja mida ei ole... valmistasin Johannesele koogi sellistest käepärastest vahenditest. Tegelikult ta siuke kapp pole:)




Tuesday, August 09, 2011

Kohupiima rullbiskviit martsipaniga

Ma olen vist täielikus pimeduses elanud, sest mul polnud enne eilset õrna aimu, et biskviiditainas nii lihtne on! 4 muna, 4 spl jahu, 4spl suhkrut ja segu lihtsalt pannile valada ning valmis ta ongi. Sisuks panin kohupiimapastat ja maalt korjatud musti sõstraid. Peale rullisin martsipani. Biskviidiga juhtus küll selline lugu, et olein vähe ebausklik retseptis öeldud 8 minuti suhtes ja lasin tainal ahjus umbes pool tundi istuda. Tulemuseks suur ahjuplaadi suurune küpsis. Peale mõningat leotamist, tupsutamist, sõnade pealelugemist ja patsutamist õnnestus siiski suur küpsis kohupiimasegu ümber rulli keerata ja järgmisel hommikul oli kõik kenasti paika imbunud.

--
Kadri Tulev

Thursday, August 04, 2011

Domino brownie, valge šokolaadi ja mustikatega kondenspiimajäätis

Nii et siin see siis ongi. See teine asi, mille jaoks mul külmutatud brownie't vaja läks. Idee tuleb I am baker'ilt. Asi oli väga lihtne ja mis siin salata, ka väga maitsev! Just nagu ma arvasin - natuke liig, aga samas üks väike kausitäis oli just õige kogus. Mulle meeldisid nii mustikad kui ka koogitükid ja kerge valge šokolaadi kõrvalmaitse. Mulle ei meeldi jäätise sees kõvad šokolaaditükid, selle pärast tegin ma valge šokolaadi ganache'i ja niristasin seda jäätisemasinasse, kui jäätis oli juba pea valmis. Siis need nired külmusid kenasti sinna vahele, aga jäid samas pehmeks. Siis segasin sisse mustikad ja brownie.

Jäätis:
500 ml vahukoort
1 purk kondenspiima

Vahusta vahukoor ja sega kondenspiimaga. Külmuta (saab edukalt ka ilma jäätisemasinata, loe algallikast).

Domino küpsistega brownie:
nami-namist.

Valge šokolaadi ganache:
Valget šokolaadi
Kohvikoort


Tükelda valge šokolaad ja pane kaussi. Kuumuta kohvikoor ja vala šokolaadile (vaja on umbes nii palju, et koor enamvähem kataks šokolaadi - 100 g šokolaadi kohta u 1 dl koort). Lase sel paar minutit seista ja siis sega läbi. Jahuta kuni ganache on sulle sobivas paksuses.

Tuesday, August 02, 2011

Midagi muud kui makroonid

Kuigi ma tegelikult tegin vahepeal veel makroone (valge šokolaadi ganache'i ja sidrunikreemi täidisega), ei hakanud ma seda eraldi postitusena siia kandma .. kõik oli liiga sarnane. Siis välimuselt, sest maitse neil üha paranes:)

Aga ennist tegin ühe Domino küpsistega brownie, selle Nami-Nami retsepti järgi. Need tükid, mis karbis on, need pistsin sügavkülma. Olen varem ka lugenud selle koogi külmutamisest, aga nüüd siis viimaks, kui Nami-Nami seda lausa FB-s soovitas (vaata, seal retsepti lõpus on ka sellest juttu), proovin ära. Tegelikult oli mul külmutatud brownie't vaja ühe teise asja jaoks ka ja siis see kõik langes kenasti kokku. Aga sellest mõni teine päev, sest ma pole seda teist asja veel teinudki üldse. Uu-uuu, kruvin põnevuse üles, jah. See pole eesmärk omaette, niisama siin vastu ööd kipub jutt looklema nõnda. Mõne päeva jooksul siis uus postitus, pinky swear. See tuleb hullumeelne vist, aga samas selliseid asju mulle teha meeldibki. Eks näis, kas keegi seda süüa ka tahab.. Mitte et see halb tuleks, võib-olla lihtsalt liig.

Wednesday, July 20, 2011

Vaniljemakroon šokolaadi ganache'iga

Tegin jällekord makroone, seekord küpsetasin neid pöördõhuga programmil täpselt 15 minutit ja oli väga paras aeg. Täidisena proovisin seekord šokolaadi ganache'i. See oli päris domineeriv, aga samas hea. Eriti hea oli sel konsistents:)

Makroonid:

3 munavalget
0,5 dl suhkrut
Vaniljekauna seemneid või vaniljepastat või -ekstrakti
110 g mandlijahu
3,8 dl tuhksuhkrut

Sega omavahel tuhksuhkur ja mandlijahu. Teises kausis vahusta munavalged vahtu, lisa vähehaaval suhkur ja vahusta kuni vaht on paks, kõva ja läikiv. Lisa vanilje. Sega kaks osa omavahel rahulikult kokku. Tee pannile tordipritsi abil makroonid. Lase neil kuivada umbes tund aega ja küpseta siis 150 C juures 15 minutit. Jahuta.

Šokolaadi ganache:

2 dl vahukoort
200–250 g šokolaadi (mul oli see pooltume küpsetusšokolaaditahvel, mida meil poodides müüakse, kasutasin sellest 3 tükki teises toidus ja ülejäänu läks ganache'i sisse).

Tükelda šokolaad väikesesse kaussi. Aja koor keema ja vala see šokolaadile. Lase paar minutit seista ja sega siis kõik läbi. Jahuta ja hoia siis segu seni külmkapis kuni see on paraja paksusega. Ja siis ongi aeg makroonid kokku panna.