Minu sõber kabatśokk

Tahaksin veel tutvustada oma sõpra suvikõrvitsat ehk kabatśokki. Suvikõrvitsast saab teha kiiresti eriti maistvaid suupisteid. Lõikad viilud, peale seeni, küüsauku, tomatit ja juustu. Võib panna ka pähkleid, eriti hea on sinihallitusjuustuga. Võib teha selliseid ümmargusi viilakaid, võib ka lõigata suvikõrvitsa pikkupidi pooleks, nii et tuleb kaks laeva või saabast, siis suvikõrvits seest tühjaks teha see ja ära täita. Täidiseks sobib hästi ka hakkliha segu. Ühesõnaga, kabatśokile võib lisandiks panna põhimõtteliselt kõike. Sellepärast mulle suvikõrvits nii väga meeldibki, et sinna saab toppida sisse igasugu leftovereid ja ikka maitseb see nii hästi nagu oleks Imre Kose väledad sõrmed selle ise valmis teinud.
--
Kadri Tulev
kadri@misu.ee
koduleht: www.misu.ee
telefon: (+372)5186650

Sadistlik kalapala ehk grilllõhe soome moodi.

Jaanipäeval tegime vahelduseks tavapärasele lihaśaślõkile hoopis lõhet ja igasugu juur- ja puuvilju. Lõhe ehk lõhi (eesti keeles kasutatud ka nimesid lohe, laks) sai küpsetatud soomepärastelt, see nägi siis välja niiviisi, et heleroosa semu tuli naelutada kuusepuust laua külge (Merje, Sulle kindlasti oleks meeldinud seda teostada), see püstloodis lõkke kõrvale sättida, seejärel soola ja võiga maitsestada. Kaua küll küpses seal meie lõhi, aga tõesti maitsev sai, selline suistune ja suus sulav.
Veel tegime grilli peal küüslauke, mis oli eriliselt hõrk maitseelamus. Terve küüslauk tuli koos koorega panna grilli peale ja siis seal kuskil 25 minutit küspseda lasta. Valmides oli see lilleõie taoliseks lahti läinud ja küüslauguküüned olid pähkli maitsega!

Tarkusetera lõhisõpradele: Lõhi toitub Läänemeres enamasti kiludest ja räimedest, vähemal määral ka ogalikest.

--
Kadri Tulev
kadri@misu.ee
koduleht: www.misu.ee
telefon: (+372)5186650

Teine kingitus

Nagu lubasin, kirjutan ka oma teisest kingitusest. Merje, see on midagi sulle äkki, meenutus Prantsusmaast:) Nimelt, sain kingituseks cannelé vormid. Ma ei teadnud varem isegi, mis need cannelé'd on, aga proovisin juba järele ja need on imemaitsvad! Valmistamine on üsna kerge selles mõttes, et tainas on lihtne kokku segada, ainuke asi on planeerimisega - tainas peab enne küpsetamist vähemalt 12 (parem kui 24, maksimaalselt 48) tundi külmkapis rahulikult olema. Aga boonusena - tainas sisaldab ka rummi!
Muidu, mul on tunne, et esimese korra kohta tulid need asjandused mul päris okeilt välja. Kuju on vist õige, aga karamelli peaks rohkem peal/ümber olema. Proovin teinekord vist tsipa kuumemat ahju ja natuke kauem seda hoida enne kui temperatuuri langetan.
Alloleval pildil on ka kingitud vorm näha, aitäh kinkijale:) Kasutasin seda retsepti, mis vormiga kaasas oli ja sellest kogusest sain 2 vormitäit ehk 16 cannelé'd. Tegelikult olid nad ikka väga maitsvad. Tasub teinekordki teha. Kuuldavasti saab neid teha ka muffinivormis (ilma paberita kindlasti), aga see pole ikka päris see, mis õiges vormis. Ja silikoonvormist veelgi parem peaks olema metallist vorm. Internetis on hästi palju infot nende kohta ka. Igatahes, njammid:)

Möödunud sünnipäevast

Üks kingitus vajab kindlasti äramärkimist:) - jäätisemasin!! Väga väga äge on. Ka sünnipäeva kingi näol sain endale veel vanilje ekstrakti, mida ma ise ei olnud siiani raatsinud osta, kole kallis teine. Aga samas täiesti superasi, hoopis midagi muud kui vaniljesuhkur ikka. Mu oma on pasta moel, siuke pumbaga ots on, vajutad peale ja magus kraam tuleb toidu sisse:)

Esimesena proovisin teha vaniljejäätist. Alla tunni ja siuke pehmemat sorti jäätis ongi valmis. Kui lasta veel natuke sügavkülmas tal seista (ostsin selleks ka juba karbi valmis:), saab täitsa päris jäätise, ainult veel parema! Ja võimalused on ju piiritud - marjajäätised, sorbetid (sorbet'd?) ja jäätunud jogurtid ja mis kõik veel. Ootan juba põnevusega:)

Ja sünnaks sain ühe kokandusega seotud asja veel, sellest siis millalgi varsti:)

Igal oinal on oma mihklipäev

Nädalavahetusel polnud veel õnneks mihklipäev oinal ehk "kohitsetud jääral", vaid ühel veisepoisil, kes koos kartulipudru ja maasikatega meie lauda kattis. Vahest on hammas kohe liha järgi verel ja kuna ma sealiha ei söö, langes liisk veisele.
Praad oli hea ja kevadine. Veiseliha sai maitsestatud sidruni, soola, pipra ja koriandriga ning koos sibulate ja suurte küüslaukudega ahju pandud. Juurde tegime kartuliputru ja prae juurde salatiks maasikaid, mis sobisid veisehärraga imeliselt. Isegi ilus mõte, et oma eluajal kepseldas veis võib-olla just sellelsamal maasikaaasal mille marjadega teda nüüd koos serveeriti. Veidi lõplik taaskohtumine, aga sedasi see elu juba kahjuks toimib.
Hiljuti soetasin endale ka lihanüpeldus haamri, millega sai ka seekord hoope antud. Ma ei tea miks, aga liha tagumisel tuleb alati kuidagi süüdlaslik ja inimsööjalik tunne, edaspidi ostan juba läbi klohmitud liha.
Soovitan suvel igasuguste praadide juurde maasikaid proovida. Liha peale on päris huvitav panna kastme asemel hoopis maasika toormoosi.
Proovige!

Ja tarkusetera veisesõpradele: isast veist kutsutakse pulliks, suguvõimetuks lõigatud ehk kastreeritud veist härjaks ja emast veist lehmaks. Noorveist nimetatakse mullikaks.

--
Kadri Tulev
kadri@misu.ee
koduleht: www.misu.ee
telefon: (+372)5186650

Tatar, my love

Põhimõtteliselt on nii, et nädala seitsmest päevast võin ma viiel tatart süüa. Mulle tõesti maitseb tatar. Üsnagi hilja enda jaoks avastatud tomat sobib tatra sisse eriti hästi. Ja siis leidsin mõned kuud tagasi, et mulle väga meeldivad šampinjonid! Toorelt, praetult, kuidas iganes. Ja taaskord - tatra sisse käivad nad ideaalselt. Nii ma tegingi siis tomati-seene-tatart ja enamasti olen seda söönud lihtsalt hapukoorega, aga eile miskipärast tuli mõte seda kaunistada poolkõvaks keedetud munaga. Tegingi siis 5-minutilise muna ka, raputasin soola peale. Ja kõige tipuks oli veel värsket Eesti kurki, samuti soolaga. Tegelikult mulle ei meeldi erinevaid sööke koos suhu pista, seega sõin kõige pealt ära muna, siis kurgi ja siis tatra hapukoorega. Kes nüüd hakkab norima, siis tatar, kuhu on juba segatud seened ja tomat, on eraldiseisev söök. Hapukoor on kaste, kastmeid ikka meeldib teise toiduga segada:)
Ühesõnaga - soovitan tatart. Praegu, kui ma seda kirjutasin, tekkis juba isu:P

Mu esimene peaaegu ametlik auhind

Eile osalesin koogivõistlusel! Võitlustules oli 5 erinevat kooki ja ... mul õnnestus võita:) Aga noh, tegelikult võitsid kõik, sest kogu seltskond sai maitsta ju viite erinevat suurepärast kooki ja peale selle oli ka väga lõbus. Ja ikkagi, küpsetamine võitis:D Aga sellegipoolest esitan oma napi tänukõne:
Tänan oma truud sõpra, kes on minu kõrval olnud juba lapsepõlvest saati - armas kondenspiim! Ja samuti tänan maasikaid, kes siiski pool tööd ära tegid:)

Kook ise oli eelmises postituses kajastatud juustukook kondenspiimaga, ainult et kohandasin seda veidi: põhi on sama, aga kasutasin 1 pakk Philadelphiat ja 1 pakk mascarponet. Edasi kõik samamoodi. Taigen sai küll vedelam, kui esimesel korral ja see tekitas minus hirmu, et äkki ta ei tulegi välja, aga õnneks küpsemine kulges edukalt ja öö külmkapis muutis koogi täiuslikuks.

Väike (ebaõnnestunud) koogi tõstmine, mille tagajärjel tekkis kunstiteos. Kaua see aga väljapanekul olla ei saanud, sest see lihtsalt söödi ära.

L for loser. Kuulus kirjanik (:)) Robert, kelle kook kahjuks jäi viimasele kohale (aga nimetagem seda parem auväärseks viiendaks kohaks), koos hinnete tabeliga. Õnneks pildikvaliteet on nii halb, et punkte välja ei loe ja kes neid enam mäletab ka:)

Kodus panin diplomi külmkapile, aga vabandust, et see pilt tõesti kohutav on:)

Tänud korraldustiimile ja kõigile, kes maitsesid ja hindasid ja muidu toredad olid. Varsti jälle. Tomatitega siis.

Merje, Kadri, Maiken, Liis, Leelo, Maili jt - teeme ka mõnikord?

Kondenspiim...

Kui ma märkasin Toidutares juustukoogi retsepti, mille üks koostisosa oli purk kondenspiima, kas ma suutsin siis vastu panna? Ei, loomulikult mitte.
Käisin ühes kodulähedases nurgapoes, kus, ma tean, müüakse seda õiget veneaegsete siltidega (või vähemalt neid meenutavate siltidega) kondekat, mis on konsistentsilt siuke paks ja mõnusalt magus. Mu meelest suurtes poodides need saksa tooted on natuke naljakad, vedelad või nii.
Kook on imelihtne. Põhi eesti küpsistest (mulle meeldib panna osa tavalisi ja osa kakao omasid) ja võist. Ja kook ise 3 pakki Philadelphiat (ikka kõige rasvasemat;)), 3 muna, purk kondenspiima. Mikserda, pane põhjale, küpseta 70 minutit 160 C ahjus. Kui kook valmis, ära kohe ahjust välja võta, lase praokil uksega täitsa maha jahtuda.
Kõige parem on juustukook järgmisel päeval, kui ta on külmkapis seisnud. Niiet ootusärevus oli suur. Panin veel peale ka maasikaid ja püreestatud maasikaid (suhkrut ei lisanud).

Maitsesime kodus ja ... :( kondenspiima maitset pole tundagi. Kook ei ole üldse halb, aga mina ootasin siiski magusat kondenspiimamaitselist juustukooki.

Ma arvan, et järgmine kord teen nii, et panen vaid 2 karpi toorjuustu - ühe Philadelphiat ja teise mascarponet näiteks .. ja ikka terve purgi kondespiima. Usun, et siis on mulle meelepärasem.

Aga pärast ma läskin oma sõbra Roberti esimese raamatu esitluse järelpeole tema koju ja võtsin koogi kaasa. Ja oi, kus ta sai kiita:) Ilma naljata, kuulsin lauseid nagu "Issand, see on nii hea kook" ja "see on parim kook, mida ma elus saanud olen"... niiet, väga mööda ei pannudki selle küpsetisega! Maasikad andsid palju juurde:)

Ja kui on huvi, siis - Robert Randma "Sigaret".