Leib

Täna, kui ma koju tulin, mõtlesin sellise asja peale, et kui keegi küsiks minu käest, mis on mu üleüldse kõige lemmikum söök, siis ma vastaks - leib. Kindlalt leib. Koju jõudes tegin kausitäiest kuivatatud leivast, mille eelmine nädal tükeldasin ja kuivama panin, leivasuppi.
Ma mäletan juba kooli ajast, et söökla parim toit oli leib. Praegu ka, kui kõht on tühi, siis viil leiba on kohe abiks. Mu meelest on hea rukkileib lihtsalt maitsev ja kui näiteks välismaal oled ja leiba mingi aeg ei saa, tekib igatsus küll. Kodust on mul väga tugev austus leiva vastu sisse kasvatatud ja selle üle on mul ainult hea meel, sest tekitab hea tunde.
Mulle ei meeldi leiba süüa toidu kõrvale, pigem lihtsalt paljas leib või siis mingi kattega. Heeringaga leib on hea, kiluleib on superhea, leib küüslaugu-juustu-majoneesiga on hea.

Ja siis muidugi leivasupp.


Ma tean, et paljud inimesed ei armasta leivasuppi üldse, aga ma võtan selle riski ja ülistan teda ikka:) Minu leivasupi sisse käib leib, õuna, suhkrut, vett, mannat ja suureks keedetud rosinaid. Mannaga saab vahusema, kohevama ja õhulisema leivasupi.
Ühesõnaga panen (kuivatatud) leiva vette ligunema, lisan kooritud õuna tükke ja suhkrut, keedan. Siis teen blenderis selle segu ühtlaseks ja valan uuesti potti. Lasen keema ja lisan ettevaatlikult mannat, keedan natuke. Valmis segu tuleb jahutada ja siis mikserdada kohevamaks. Lõpuks lisada suureks keedetud rosinad. Vabandust, et ei ole ühtegi kogust, aga need käivadki suht maitse järgi. Süüa saab seda piimaga või koorega või niisama - mulle meeldib nii kõige rohkem.